Justiitsminister Madis Timpsoni sõnul on narkoainete käitlemise süütegude karistusi mõistlik senisest enam diferentseerida. „Lihtsalt öeldes on praegused karistused narkoainete enda tarbeks käitlejatele ja teistele müüjatele-vahendajatele praegu mõnel juhul üsna sarnased. Uimastipoliitika kujundamisel on aga leitud, et ainete tarvitajate karmilt karistamine ei aita nende käitumist muuta või sõltuvust vähendada. Seepärast on mõistlik karistusi eristada nii, et karmimad tagajärjed kaasnevad neile, kelle eesmärk on teiste tervise arvalt rikastuda ning enda tarbeks tarvitajate ette nähtud karistused oleksid neist leebemad,“ sõnas Timpson.
Tema sõnul avardaks see lähenemine võimalusi lahendada kergemaid narkokuritegusid senisest kiiremalt, näiteks kiirmenetluses. Samuti võimaldaks see mõjutada inimesi, kes on narkokuriteos kahtlustuse saanud vaid seetõttu, et on käidelnud narkootikume isikliku tarbimise eesmärgil.
Kui ligikaudu neli protsenti kõikidest registreeritud kuritegudest on seotud narkootikumidega, siis nende kuritegude eest süüdimõistetud moodustavad neljandiku kõikidest kinnipeetavatest. Ligi 40 protsendil juhtudest mõistetakse aine käitlemise kuritegude eest karistuseks reaalne vangistus, 30 protsendil juhtudest tingimisi vangistus ilma käitumiskontrollita ja 30 protsendil uhtudest tingimisi vangistus koos käitumiskontrolli või üldkasuliku tööga.
Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika nõuniku Krister Tüllineni sõnul on narkoainete ebaseadusliku käitlemise kuritegude diferentseerimisel mitu võimalikku lähtekohta. „Karistuste eristamisel saaks lähtuda ka suure koguse puhul aine käitlemise eesmärgist, suurendades senist aine suure koguse alampiiri või diferentseerida koosseise lähtuvalt ainerühmadest või konkreetsetest ainetest. Samuti tasub kaaluda, kas sätestada seaduses aine väikese ja suure koguse kõrvale veel ka aine väga suur kogus. Võimalik, et karistuste eristamisel on mõistlik kasutada hoopis erinevate aluste kombinatsiooni, võttes arvesse ka muid teo ohtlikkust näitavaid asjaolusid,“ rääkis Krister Tüllinen.
Enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides eristatakse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemisega seotud süüteokoosseisudes ainete käitlemise eesmärki. „Eestis on see eristus seaduses väikese koguse aine käitlemise korral, kus sõltuvalt käitlemise eesmärgist on tegemist kas väärteo või kuriteoga. Alates 10 doosi käitlemisest, niiöeldavähemohtlike ehk eeskätt aine tarvitamisele suunatud ja tarvitajat ennast kahjustavate tegude puhul, pole praegu Eestis kehtivad koosseisud käitlemise eesmärgi alusel eristatud,“ nentis Krister Tüllinen justiitsministeeriumist.
Analüüsi järgi tasub vaagida ka senise aine suure koguse alampiiri – kuni 10 doosi – tõstmist. Nii väheneks juhtumite kvalifitseerimine aine suures koguses käitlemisena. „Suure koguse alampiiri tõstmise kasuks räägib seegi, et väikesi ainekoguseid käitlevad inimesed, kes teevad seda reeglina vähem ohtlikul kujul. Need on ainete enda tarbeks ostjad ja valdajad. Samas jääb praegune suure koguse alampiir oluliselt alla kogustele, mida kangemaid uimasteid regulaarselt tarvitavad inimesed igapäevaselt manustavad. See tähendab, et seadus justkui suunab meid ravimise asemel karistama inimesi, kes on sõltlased ja vajavad tuge sõltuvusest vabanemiseks,“ tõdes Krister Tüllinen.
Ainete tarvitamise statistika Eestis näitab, et senine karistuspoliitika ei aita narkootikumide tarbimist vähendada. Paljudes Euroopa riikides, kus on uuritud karistusmäärade muutmise mõju ainete tarbimise tasemele kanepi näitel, pole ilmnenud, et karistusmäärade vähendamine tooks kaasa senisest suurema tarvitamise. Ka pole ilmnenud, et nii suureneks kahju rahvatervisele. Samamoodi ei saa teiste riikide kogemusele tuginedes väita, et karistusmäärade suurendamine vähendaks ainete tarvitamist.
Prokuratuuri hinnangul vajab narkokuritegude lahendamine senisest rohkem paindlikkust. Juhtiva riigiprokuröri Taavi Perni sõnul peab olema üheaegselt võimalik lahendada nii tarvitamiseni viivaid probleeme kui ka tagada, et kuritegevus inimeste elu ja tervise arvelt kunagi ära ei tasuks. „Suurte koguste maaletoojad ja hulgikäitlejad peavad saama ühese ning range hukkamõistu, sest nende kuritegelikku käitumist heidutab reeglina vaid vanglakaristus ja teenitud kriminaaltulu konfiskeerimine. Seetõttu tuleb selgemalt määratleda, millisest kogusest alates võib kurjategijaid karistada narkokuritegude kõige rangema määraga – kuue- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega,“ lausus Taavi Pern.
Samal ajal peaks Taavi Perni hinnangul tekkima võimalus lahendada vähemohtlikke narkokuritegusid juba kohtueelses menetluses. „Nii nagu riik mõjutab ravi kaudu alkoholiprobleemiga kurjategijaid, tuleb ka narkootikumide tarvitajaid suunata lahendama tarvitamist põhjustavaid probleeme. Vanglas ei vabane inimene sõltuvusest ning temaga koos naaseb tänavatele ka nõudlus, mis omakorda toob kaasa keelatud ainete pakkumise. See on põhjus, miks pikki vanglakaristusi peavad kandma eelkõige maaletoojad ja hulgikäitlejad ning tarvitajate probleeme on parem lahendada erinevate mõjutusvahenditega, näiteks sotsiaalprogrammide või sõltuvusraviga. Nii saab riik narkootiliste ainete nõudlust ja pakkumist vähendada,“ ütles juhtiv riigiprokurör Taavi Pern.
Valitsus on oma tegevusprogrammis leppinud kokku kaasajastada uimastipoliitika põhimõtteid ning vaadata seejuures üle senine karistuspoliitika. „Justiitsministeeriumi analüüs on esimene samm karistuspoliitika ülevaatamiseks. See annab lähtekohad, millises suunas võiks narkootiliste ainete käitlemisega seonduv karistuspoliitika edasi liikuda. Ainete võimalikku legaliseerimist meie praegune analüüs ei puuduta. Selle suhtes ei ole valitsuse seisukoht muutunud, ühegi aine legaliseerimist me praegu ei kaalu,“ tähendas justiitsminister Madis Timpson.
Järgmise sammuna töötab justiitsministeerium koostöös partnerasutuste ja sidusrühmadega välja seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse. Selles pakub ministeerium välja erinevad võimalused, kuidas saaks narkoainete käitlemisega seotud kuriteokoosseise diferentseerida. Väljatöötamiskavatsus valmib 2024. aasta lõpuks.
