Eelnõu kohaselt on tulevikus kuriteona karistatav avalik õhutamine vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele inimeste rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tunnuse alusel, kui on põhjust karta, et õhutusele järgneb vägivald või see ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust. Muude süütegude puhul saab vaenumotiiv karistust raskendavaks asjaoluks.

Kriitiliste ega šokeerivate seisukohtade avaldamist ei ole eelnõuga kavas karistatavaks muuta, samuti ei takista seaduseelnõu väljendada seisukohti, mis võivad mõnda ühiskonnagruppi solvata. Neil puhkudel saab vajadusel jätkuvalt pöörduda tsiviilkorras kohtusse.

Eelnõu koostajad ütlevad, et plaan on vihakõneseadust kasutada üksnes äärmuslikel juhtudel. «Eelnõu järgi saab olema karistatav avalik õhutamine vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele inimeste rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tunnuse alusel viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist,» on öelnud justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner.

Ta  rõhutas, et selles, et kuriteokoosseis täidetud oleks, peab koos olema viis punkti: tegemist peab olema õhutamisega ehk üleskutsega vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele; vaenu õhutamine peab olema avalik; vaenu õhutamine peab olema suunatud inimeste rühma või rühma liikme vastu seoses koosseisu mõne eelnimetatud tunnusega; õhutamine peab olema tehtud viisil, mis annab keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohast aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist; tegevus peab olema tahtlik.

Tartu ülikooli kaasprofessor ja Soraineni advokaat Carri Ginter on öelnud, et on näinud kurja vaeva, et varasemad vaenukõne keelu versioonid ei saaks seaduseks, sest need olid sõnavabadust selgelt liiga piiravad.

«Veel eelmisel aastal liikunud versioonid olid sõnavabadusele väga ohtlikud.Kuna ma nägin, et see teema tuleb varem või hiljem uuesti lauale, võtsime kaasprofessor Anneli Sooga eraldi ette retke otsida EL õigusest Eestile kõige vähem piiravamat teed. Meie artiklis leitud versioon piirata kriminaalvastutust ainult nendele juhtudele, kus on tekkinud oht avalikule korrale on parim võimalik lahendus tekkinud olukorrale. Nii on meil võimalik kaitse näiteks mosseež radikaliseerunud noori terrorismile üleskutsuva imaami suhtes. Ülejäänuga on tänane seadus täiesti võimeline toime tulema ilma muudatusteta. Praegune seaduseelnõu peaks oma konservatiivsuses olema ka opositsioonile sobiv ja turvaline. Kui me seda praegu ära ei tee, tõusetub tulevikus uus eelnõu, mis on sõnavabadusele oluliselt ohtlikum," rääkis Ginter.

Eelnõu seletuskirjas on ära toodud peamised muutused Eesti inimeste jaoks. Peamine põhimõtteline erinevus on see, et kui praeguse seaduse järgi saab inimest vihakõne või üleskutse eest karistada siis, kui sellele järgnes reaalne tagajärg – kas kellegi tervisekahjustus, tekkis reaalne oht kellegi elule või varale, siis uue seaduse korral pole vaja, et midagi üldse juhtuks. Karistuse saab teo eest, mis «võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav». Sealjuures ei ole oluline see, kui nii-öelda solvatav grupp ise ütleb, et jutt neid üldse ei solvanudki.

Kui senimaani saab kuriteo karistusena määrata kas rahatrahvi või kuni kolmeaastast vangistust, siis uue seadusteksti kohaselt on karistuseks ühe-kuni kolmeaastane vangistus.

Ebaselgust tekitab eelnõu seletuskirja osa, kus räägitakse, mis on ja mis pole lubatud:«Seega ei ole koosseisuga hõlmatud erinevad väljendusviisid, kus väljendatakse isiklikke negatiivseid hoiakuid, kui see ei ole käsitatav üleskutsena. Samas ei tähenda see, et üleskutse peab alati olema selgelt üleskutsena sõnastatud. Õhutamine võib tuleneda ka sõnumi kontekstist.» Ehk siin on tõlgenduspiir riigiaparaadi jaoks päris lai.

«Kommenteeritava eelnõuga kasutatakse koosseisu kitsendamiseks nõuet, et tegu peab olema toime pandud viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist. Tegemist on käsitlusega, mis vastab raamotsuses lubatud erandile - tegu mis võib rikkuda avalikku korda,» seisab teisal. Ka siin jääb otsustuskoht riigiaparaadi kätte.

Samuti kitsendatakse inimeste õigusi nalja teha. «[...]Vastavalt üldistele reeglitele ei kuulu karistamisele üleskutse, mis mõistliku inimese poolt tõlgendatakse kui mõttetus, teadlik nali, iroonia või satiir kui loominguline võte või loomingulise eneseväljenduse akt. Siiski on sellel üldisel reeglil erandid. Politsei ja kohus peavad igal eraldi juhtumil otsustama, kas on ületatud tavapärased kaasaegse Euroopa demokraatliku ühiskonna taluvuse piirid avaliku arvamuse väljendamise suhtes kellegi jaoks eriti teravas ja isegi ebameeldivas vormis,» kirjutatakse seletuskirjas.

Kärner ütles, et eelnõuga ei kriminaliseerita mitte ühtegi konkreetset väljendit ega lauset sõltumata selle sisust. «Nii näiteks ei anna solvava sisuga anonüümne internetikommentaar, suvaline sotsiaalmeediapostitus või tänaval hüütud solvang üldjuhul alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist. See, kas mõni võimalik vaenu õhutav tegu on koosseisupärane, võib paljuski sõltuda üleskutse tegijast. Näiteks on suure jälgijaskonnaga mõjuka ühiskonnategelase tehtud vaenu õhutav sotsiaalmeediapostitus oluliselt suurema tõenäosusega koosseisupärane kui tavainimese postitus. Niisamuti tuleks eristada purjus inimese tänaval hüütud labasust samameelsete rahvakogunemisel peetud kihutuskõnest. Oluline on ka ühiskondlik olukord ning parasjagu aktuaalsed küsimused,» ütles Kärner.

Ta tõi näiteks, et kui enne Ukraina sõja algust ei oleks üleskutsed, ukrainlaste vastu vägivalda kasutada, kuriteoks kvalifitseerunud, siis nüüd, peale sõjapõgenike saabumist, on tõenäosus suurem.

Praegust seadusesätet, mis ütleb, et avalik üleskutse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele on karistatav vaid väärteona ja ainult siis, kui sellega kaasneb oht inimese elule, tervisele või varale, peab Kärner liiga lahjaks. «See kriteerium on aga ebaõnnestunud ning muutnud vaenu õhutamise süüteokoosseisu näiliseks.Vaenukõne eest peavad olema kaitstud kõik. Karistusõiguslik hoob vaenukõne takistamiseks on vaja luua üksnes äärmusliku abinõuna olukordadeks, kus vaenukõne läheb kaugemale sõnavabadusega kaitstud arvamuse avaldamisest ning võib kaasa tuua reaalse ohu ühiskonna turvalisusele.»