„Kuigi täna paistab, et rahanduslik ebastabiilsus puudutab ainult teatud
riike Euroliidus ja mitte kogu liikmeskonda, on enamikel riikidel
sellegipoolest väga raske saavutada stabiilsust ilma erilise
majanduskasvuta,“ rääkis Ernst & Young Baltic AS-i juhatuse liige
Ivar Kiigemägi. „Majandusele seatud eesmärkide saavutamine eeldaks
aastaseks SKT kasvuks vähemalt 2%, kuid kahjuks paljud riigid sh Itaalia
ilmselt ei suuda kasvada järgmisel aastal enam kui 1,4%. Täna seisab
enamik Euroliidu valitsustest silmitsi kärpeplaanidega, mistõttu
paigutab uuring kriisi valitsusi tabavatest riskidest esikohale ja
fiskaalpoliitilised otsused ning eelarvekärped kolmandale kohale.“
„Riskide edetabelis teisel ja tulevikus ilmselt veelgi kõrgemal kohal on
kliimakontrolli ja jätkusuutlikkusega seotud algatuste edasilükkamine,“
märkis Ernst & Youngi tehingute nõustamise osakonna
juhtivkonsultant Lili Kirikal. „Olukorras, kus valitsused otsivad
võimalusi kärpekohtadeks, energiahinnad on endiselt tõusuteel ja
majanduslanguse tõttu on ajutiselt vähenenud kasvuhoonegaaside hulk, on
valitsustel suur kiusatus antud valdkonna poliitiliste otsustega
viivitada. Suurimaks probleemiks siinjuures on valitsuste suutmatus
saata turuosalistele järjekindlaid signaale taastuvenergia edendamise
osas. See mõjutab vägagi negatiivselt investeerimiskliimat.“
Ernst & Youngi uuringus küsitletud arvamusliidrid rõhutavad, et
taastuvenergia arengule ja selle kulude konkurentsivõimele aitaks kaasa
see, kui valitsused lisaksid kivisöel ja gaasil põhineva tootmise
kuludele ka nendega seotud keskkonnamõjud. Need mõjud võiksid näiteks
peegelduda vabaturul kaubeldavate CO2 kvootide arvus ja hinnas. Lisaks
peetakse oluliseks tarbijate energianõudluse mõjutamist läbi
energiasäästlikkuse nõuete, mis esitatakse uutele hoonetele, autodele ja
kodumasinatele.
Valitsuste finantsprobleemide ja kliimapoliitika järel tuuakse uuringus
suure riskina välja ka Eesti avalikkuses teravalt esile kerkinud teema –
ebapiisav riiklik toetus haridussüsteemile. Selle tulemuseks on
pikaajaline tagasilöök majanduse edenemisele järjest tiheneva globaalse
konkurentsi juures.
Muret teeb eriti õpetaja ameti ühiskondlik staatus ja madal palgatase,
mis on langenud just alg- ja keskastme hariduses. „Uuring toob
positiivse näitena välja meie põhjanaabrid soomlased, kes on suutnud
eduka hariduspoliitikaga muuta õpetaja ameti populaarseks—õpetajaid
värvatakse ja valitakse parimate üliõpilaste hulgast kohalikest
ülikoolidest ning neid tasustatakse kõrgelt,“ märkis Ivar Kiigemägi.
„Tuleviku majanduses seisavad valitsused silmitsi olukorraga, kus
õpetaja ametikohtadele eksisteerib riikidevaheline konkurents ja
interneti ajastu võimalused ning tööjõu vaba liikumine ainult soodustab
seda tendentsi.“
Uuring toob välja ka võimalikud riskikohad juhul, kui valitsusel ei
õnnestu vajalikul määral haridusse investeerida:
- teised riigid teevad investeeringud ja saavutavad seeläbi konkurentsieelise;
- haridussüsteemi kulud muutuvad ebaefektiivseks;
- õpilaste õpitulemused võivad halveneda ja see omaks pikas perspektiivis negatiivset mõju majandusele.
Lisaks eeltoodud riskidele nähakse ohtu ka järjest kasvavates pensioni- ja tervishoiukuludes ja nende jätkusuutlikkuses seoses vananeva ühiskonnaga või suureneva rahvaarvuga. „Ka seda aspekti mõjutab majanduskriisist tingitud surve vähendada valitsussektori kõige suuremaid kuluartikleid, sealhulgas pensionireservide kogumist. Surve all olevad valitsused kärbivad kulusid ühtlaselt kõikides valdkondades, samas kui pikaajaliste negatiivsete tagajärgede vältimiseks oleks vajalik teha kärpeid selektiivselt,“ rääkis Ivar Kiigemägi.
Ernst & Young
