Finantskriisi puhkemisest on möödas juba oma 5-6 aastat, kuid maailma majandus ei ole senini korralikult jalgu alla saanud. Paljude arvates oli kriisi puhkemises süüdi nõrk finantssektori regulatsioon. Näpuga näidatakse eelkõige 1980-ndatel USA-s alguse saanud finantssektorit käsitlevate regulatsioonide lõdvendamisele - kirjutab Märten Kress blogis.
Tunnustatud ökonomist ja Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman on seisukohal, et II maailmasõja järgne stabiilne majanduskeskkond ja kiire majanduskasv olid paljuski tingitud oskuslikest majanduspoliitilistest finantsturge reguleerivatest otsustest. Igava panganduse ajajärk, mil pankade varade koosseis, finantsvõimendus ja riskantne laenamine olid finantsjärelvalve terava pilgu all, oli eelmisel sajandil USA majanduskasvu kuldaeg. Kaldun pooldama selle koolkonna nägemust, kelle arvates olid majandusedu taga tol ajal hoopis teised tegurid – muuhulgas kiire tehnoloogiline areng ja globaliseerumine. Hüpates taas tänasesse ja regulatsiooni temaatikasse, nõustun Harvardi ülikooli ajalooprofessori Niall Fergusoniga, et deregulatsioon per se ei ole halb, kuid halb regulatsioon on kindlasti halb. Just viimases peituvadki 2007. aastal puhkenud finantskriisi alged.
Üleliia keerukas ja/või halb regulatsioon võib olla ohtlikumgi kui nõrk regulatsioon. Olgu näiteks toodud järgmised viis puudulikku, turuosalisi tegelikult ebasoovitavas suunas tegutsema õhutanud regulatsiooni/poliitikat, mis selgelt suunasid maailma teda tänaseni kummitavasse finantskriisi.
Kõrge finantsvõimendus
Esimesena saab välja tuua olukorra, kus suurte börsil noteeritud pankade juhtkonna ainus reaalne eesmärk oli pankade turuväärtuse maksimeerimine. Selle saavutamist julgustati juhtkonnale rohkete aktsiaoptsioonide ja osaluste jagamisega. Kõige lihtsam viis panga turuväärtuse kasvatamiseks oli panga tegevusmahtude maksimeerimine suhtena panga omakapitalisse ehk teisisõnu maksimaalse võimaliku finantsvõimenduse kasutamine. Võimaluse sellisel viisil varade mahtu kasvatada andis 1988. aastal ellu kutsutud Baseli reeglistik. Nimelt oli selle regulatsiooni raames pankadel lubatud hoida panga omakapitali suhtes väga suuri koguseid varasid tingimusel, et need varad on klassifitseeritud kui madala riskiga finantsvarad. Sellisteks varadeks olid näiteks valitsuse võlakirjad.
Vastutuse hajumine reitinguagentuuride teenuseid kasutades
Järgmine, soovimatuid tagajärgi kaasa toonud, samm astuti 90-ndate keskpaigas. 1996. aastal Basel I regulatsiooni sisse viidud täienduste kohaselt võis iga finantsasutus ise välja töötada oma krediidiriskide hindamise metoodika ja kategoriseerida oma varad vastavalt sellele. Praktikas mindi paljuski kergema vastupanu teed ja liiguti lahendusele, kus paljude varade (eelkõige likviidsuspuhvri või panga kauplemisportfelli tarbeks hoitavate väärtpaberite) puhul hakati kasutama reitinguagentuuride poolt väljastatavaid krediidireitinguid.
Asümmeetrilise rahanduspoliitika ajajärgu algus
Üheks oluliseks mõjuteguriks olid ka keskpangad, eesotsas USA Föderaalreserviga, kes astusid asümmeetrilise rahapoliitika viljelemise libedale teele. Uue lähenemise kohaselt arvati keskpangal olevat kohustus sekkuda intressimäärade langetamisega muuhulgas juhul kui finantsturgudel tekib stress (varade hinnad langevad), kuid intressimäärasid tõsteti peamiselt inflatsiooni ehk tarbijahindade tõusu ohjamiseks jättes (finants)varade hindade tõusu tähelepanuta. Selline ühele poole vildakas poliitika sai finantssektori osaliste seas tuntuks kui „Greenspan’i put“ (hiljem vastavalt uuele Föderaalreservi juhile „Bernanke put“). Seega astus keskpank mängu juhul kui varade hinnad olid läbi teinud languse ja aitas need uuesti tõusule, küll aga jäeti sekkumata kui turgudel oli tekkimas hinnamull. USA kontekstis jättis Föderaalreserv 2000. aastate esimesel poolel seetõttu tähelepanuta kinnisvarasektoris võimust võtva buumi ja hinnamulli.
Valitsuse poolt algatatud hinnamull
Kinnisvaraturul toimunu ei olnud aga ainuüksi rahanduspoliitikast tingitud. Populistliku egiidi all „oma kodu igale ameeriklasele“ võttis USA kongress vastu seaduse, mille eesmärk oli tõsta madala sissetulekuga ja eriti vähemusrahvuste seas oma kodu omavate leibkondade osakaalu. Eesmärgi saavutamiseks said mitmed riiklikud sihtasutused (Fannie Mae, Freddie Mac) valitsusepoolsed plaanid ja kvoodid kui palju tuleb igaaastaselt madalama sissetulekuga kodanikele eluasemelaene väljastada. Selline valitsusepoolne sekkumine moonutas kinnisvaraturu tavapärast toimimist märkimisväärselt.
Globaliseerumise mõju
Viienda mõjurina saab nimetada Hiina viljeletava majandus- ja rahanduspoliitika. Hiina sooviga hoida oma rahvusvaluuta kurssi kunstlikult madalal, tekkis riigile üüratu kaubavahetuse ülejääk, mis suunati peamiselt USA riigivõlakirjadesse. Pideva Hiinast tuleva nõudluse tingimustes sai USA laenata üha soodsamate intressimääradega. Riigivõlakirjade tulususega on lähedalt seotud ka USA eluasemelaenude intressimäärad. Seega laenuraha odavnemisega Ameerika Ühendriikide valitsusele odavnes laenuraha ka tema eluaset soetada soovivatele kodanikele.
Tugev vs antihabras
Finantssüsteem on keeruline ja omavahel läbipõimunud habras moodustis. Sellised komplekssed süsteemid paistavad toimivat sujuvalt ja on näiliselt tasakaalus. Seda kuni hetkeni, mil mingi, sageli ennustamatu, impulsi mõjul toimub faasinihe ja süsteem väljub oma tavapärasest tasakaaluolekust. Taolisi kompleksseid süsteeme, mis ühtäkki tasakaaluseisust väljuvad, leidub meie ümber rohkelt. Olgu siinkohal näidetena nimetatud kasvõi maavärinad või metsatulekahjud. Erinevalt looduslikest komplekssetest süsteemidest on inimese loodud süsteemid, eelkõige siis kõnealune finantssüsteem, mõjutatud kehtestatud reeglitest ja regulatsioonidest. Nende regulatsioonide eesmärk peaks olema niinimetatud finantstulekahjude arvu ja mõjuulatuse vähendamine. Eelkirjeldatud regulatsioonide näitel saame aga hoopis öelda, et efekt on olnud vastupidine. Milline siis peaks olema habrast kompleksset finantssüsteemi ohjata suutev regulatsioon? Matemaatik ja endine optsioonikaupleja Nassim Taleb püstitab oma värskes raamatus „Antifragile“ asjakohase küsimuse: mis on „hapra“ (fragile) süsteemi vastand? Ei, selleks ei ole „tugev“, sest see tähendab lihtsalt vähem habrast ja süsteemi, mis suudab oma omadusi säilitades lihtsalt veidi paremini välistele šokkidele vastu seista. Selleks on antihabras (antifragile). Teisisõnu süsteem, mis saades impulsi ning liikudes tasakaaluseisundist välja muutub hoopis tugevamaks. Just selline peab olema ka finantsregulatsioon. Tavaolukorras pea tähelepandamatu, kuid kriitilistel hetkedel süsteemi kui tervikut tugevdav.
* Ülaltoodu baseerub suuresti Niall Ferguson’i värskel raamatul „The Great Degeneration“
