Laupäeval lõppes oluline etapp Euroopa ajaloos. Itaalia peaminister
Silvio Berlusconi, kes domineeris selle riigi poliitikas 17 aastat,
astus tagasi. Nii Itaalia kui ka Kreeka uued valitsused peaksid olema
tehnokraatlikumad viimaks ellu hädavajalikke reforme.
Värskes ajakirjas The Economist kirjutatakse, et tegelikult on Euroopal
kriisiga toimetulekuks piisavalt ressursse. Eurotsooni kui terviku
võlakoormus on väiksem kui Ameerikal ning avaliku sektori
eelarvedefitsiit on väiksem. Eurotsoonil on tegelikult piisavalt raha
kaitsmaks panku Kreeka, aga vajadusel ka Portugali ja Iirimaa
maksejõuetuse tagajärgede vastu ja Euroopa Keskpank on põhimõtteliselt
võimeline toetama raskustes olevaid valitsusi ostes piiramatutes
kogustes nende riikide võlakirju.
Paraku pole aga Euroopa suutnud ei turge ega üldsust veenda, et suudab kriisiga toime tulla.
“Itaalia peab turgusid veenma, et tal on abinõudega, mis viivad
majanduse taas kasvule, tõsi taga,” kinnitas ka El-Erian, kes on
töötanud ka Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) direktori asetäitjana. “Me
oleme oodanud liiga kaua, mistõttu on kõikidel lahendustel ka oma
hind,” lisas ta.
Doonorriigid eesotsas Saksamaaga seisavad dilemma ees. Ühest küljest
peavad nad (ka meie) hättasattunud riike aitama hoidmaks ära kriisi
süvenemist, teisalt on Saksamaa huvitatud, et turud hoiavad need riigid
surve all, et nad lõpuks hakkaksid reforme läbi viima, sest vastasel
korral jääbki nii, et iga kord, kui mõni Euroopa riik hakkab hätta
jääma, sirutatakse abipalumiseks käsi Saksamaa maksumaksja suunas.
Pärast seda kui Kreeka peaminister Georgios Papandreau kaks nädalat
tagasi teatas soovist korraldada enne päästepaketi vastuvõtmist
rahvahääletus, kadus Euroopa leksikonist üks tabuteema. Kui seni kõva
häälega Euroopa Liidust lahkumisest ei räägitud, siis nüüd on see
muutunud avalikuks aruteluobjektiks. Euroopa lagunemine toob samas
endaga kaasa äärmise määramatuse.
“Me ei tea, mida euro lagunemine tähendab,“ ütles uudisteagentuurile
Reuters investeerimispanga ING Investment Management globaalsete
aktsiaturgude peastrateeg Eric Siegloff. Varem pole seda juhtunud. Pole
ajaloolist analoogiat, selle mõju pankadele või laenuturule. Me ei saa
seda hindadesse sisse arvestada. Kes sooviks püüda kukkuvat nuga?” lisas
ta.
Ehkki eraldi olid kauplemispäevad üsna dramaatilised, jäid kokkuvõttes
nädala liikumised üsna tagasihoidlikuks. USA aktsiaturgude
hinnaliikumist peegeldav S&P 500 indeks kerkis nädalaga 0,9
protsenti, Dow Jonesi tööstuskeskmine 1,4 protsenti 12 153,68 punktini.
Euroopa aktsiaturgude indeks Stoxx Europe kosus nädalaga pool protsenti.
Euroopaga samas taktis liikus ka Tallinna börs – börsiindeks OMXT kerkis
nädalaga 0,55 protsenti 579,20 punktini. Erinevate aktsiate
hinnaliikumised olid aga tunduvalt dramaatilisemad, kui indeks
tervikuna. Tõusjate poolt oli esirinnas Tallinna Kaubamaja, mille hind
kerkis nädalaga 4,42 protsenti 5,31 euroni. Kaubamaja teatas
üllatuslikult headest kasuminumbritest. Tallinki ja samuti headest
majandustulemustest teatanud Silvano FG aktsiad kerkisid üle kahe
protsendi.
Veel dramaatilisemad liikumised toimusid langevate aktsiate poolel.
Baltika aktsia kukkus nädalaga 13,28 protsenti 0,418 euroni. Aasta
algusest on Baltika aktsia kaotanud 63,3 protsenti oma väärtusest.
Nädala teine langeja oli Ekspress Grupp, mille aktsia odavnes 8,6
protsenti. Ilmselt oli aktsia languse üheks põhjuseks uudis, et nõukogu
liige Ville Jehe müüs kõik talle kuulunud aktsiad. Kui ettevõtte nõukogu
liige müüb kõik oma aktsiad, siis see tähendab, et tal ei ole ettevõtte
tulevikku väga suurt usku ja sellisel juhul tekib küsimus, miks teistel
peaks olema.
Mulle tundub, et meie börsiettevõtete nõukogu ja juhatuse liikmed müüvad
tihtipeale liiga kergekäeliselt oma ettevõtete aktsiad. Küsimus ei ole
rahas. Juhtkonna liikme aktsiamüük on märgilise tähendusega, mis annab
turule signaali. Seepärast oleks hea, et juhatuse või nõukogu liige müüb
oma ettevõtte aktsiaid ainult siis kui ta teisiti ei saa.
See on väga oluline, sest usaldus meie aktsiaturu suhtes on liiga habras.
Tõnis Oja,
rahakompass.ee