Hiljutises lahendis (11.12.2013 nr 3-2-1-133-13) luges Riigikohus kokku kõik võimalikud pandiõigused, mille esemeks võib mootorsõiduk olla kaasaegse Eesti õiguse alusel. Pante saab olla koguni kaheksat liiki:

Viibisin mõni aeg tagasi Euroopa Komisjoni Eesti esinduses briifingul „Atlandiülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus“. S.o. TTIP.  Briifijateks olid USA suursaadik Eestis Jeffrey D. Levine ning Euroopa Komisjoni kaubanduse peadirektoraadi direktor Signe Ratso. Miks ma sinna läksin?

Miks juhtub äri- ja kaubanduspindade arendamisel ja üürileandmisel pahatihti nii, et just siis, kui kõik tundub olevat lõpusirgel, tekivad tagasilöögid? Tundub, et sageli on nii arendajad kui tulevased üürnikud oma plaanides liialt optimistlikud. Tihti jäetakse arvesse võtmata tegurid, mis ei allu ei arendaja ega üürniku vahetule kontrollile, kuid võivad sõlmitud kokkulepped ära rikkuda.

Advokaadina puutun tihti kokku kliendi küsimusega, millal on viimane aeg esitada kohtusse kahju hüvitamise nõue oma lepingupartneri vastu, kelle rikkumise tõttu on tulnud kanda täiendavaid kulusid või hüvitada omakorda kahju kolmandale isikule.

Tihtipeale lepivad eri riikides tegutsevad ettevõtjad omavahel kokku, et vaidlused lahendatakse vahekohtus ehk arbitraažikohtus, mis tagab mh lahkhelide kiirema lahendamise. Arbitraažikohus, mis vaidluse lahendab, võib asuda hoopis kolmandas riigis. Kuidas on sellisel juhul tagatud, et nt Soomes tehtud vahekohtu lahend oleks täidetav ka Eestis?