http://www.nc.ee/?id=11&tekst=222554388
Riigikohtu 17.12.2012 lahend nr 3-2-1-114-12
Viide õigusaktidele:
Asjaolud
Võlausaldaja (pank) esitas maakohtule avalduse võlgniku (füüsiline isik) pankroti väljakuulutamiseks. Maakohus jättis võlausaldaja pankrotiavalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks läbi vaatamata ja lõpetas võlgniku pankrotimenetluse. Kohtuasjast selgus, et võlgnik on kolinud Inglismaale ja Southamptoni maakohus on välja kuulutanud tema pankroti. Oma määruses viitas maakohus Euroopa Liidu Nõukogu 29. mai 2000. a määruses nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (edaspidi EL määrus) sätestatule.
Ringkonnakohus jättis võlausaldaja määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis maakohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohtu määruse põhjendustel tuleb võlausaldaja avaldus jätta läbi vaatamata, kuna pankrotimenetluses on ilmnenud piiriülene aspekt ning kohaldada tuleb EL määrust. Võlausaldaja esitas määruskaebuse Riigikohtusse.
Kohtu seisukoht
1. Riigikohus jättis ringkonnakohtu määruse muutmata leides, et Eesti kohtutel ei ole võimalik pankrotimenetlust jätkata, sest on selgunud, et võlgniku põhihuvide kese on teises liikmesriigis ning ei ole ka alust teisest pankrotimenetlust algatada.
2. EL määruse üldpõhimõtteks on algatada võlgniku vastu, kel on vara mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, esmajärjekorras põhimaksejõuetusmenetlus liikmesriigis, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Teises liikmesriigis saab korraldada teisese maksejõuetusmenetluse võlgniku selle liikmesriigi territooriumil asuva vara suhtes, kui võlgnikul on seal tegevuskoht.
2. Kolleegium märgib lisaks, et tulenevalt EL määruse art 27 esimesest lausest ei pea kohus teises liikmesriigis teisese maksejõuetusmenetluse algatamisel kontrollima võlgniku maksejõuetust.
Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata.
