http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-38-12
Riigikohtu 09.01.2013 lahend nr 3-3-1-38-12
Viited õigusaktidele:
Asjaolud
Maksu- ja Tolliamet määras kaebajale täiendavaks tasumiseks tulumaksu ja sotsiaalmaksu, kuna kaebaja ja kolmandate isikute vahel väidetavalt sõlmitud tehingud ei leidnud tõendamist, mistõttu ei saanud kaebaja tehtud kulutusi käsitleda ettevõtlusega seotud kuludena. Kaebaja esitas maksuotsuse tühistamiseks kaebuse halduskohtusse. Kohtud jätsid kaebuse rahuldamata, kaebaja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse.
Kohtu seisukoht
1. Kohtul on kohustus kontrollida maksusumma määramise õiguspärasust igas menetlusstaadiumis. Õiguspärasuse kontroll hõlmab mh maksusumma määramise tähtaegsuse kontrolli ning selle küsimuse tõstatamine esmakordselt kassatsiooniastmes ei ole lubamatu.
2. Maksuhalduril lasub kohustus hinnata maksusumma määramise kuueaastase aegumistähtaja kohaldamiseks maksukohustuslase tahtlust iga tehingu osas eraldi.
3. Maksuhalduril tuleb isiku tahtluse hindamisel maksuotsuses põhjendada, miks ta leiab, et maksukohustuslane soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist. Näiteks tulude ja kulude ebaõigest arvestamisest ei saa automaatselt järeldada maksukohustuslase tahet panna toime maksuõigusrikkumine – üksnes hoolsusnõuete eiramisest ei tulene järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Ainuüksi asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldust, et ostja on maksude tasumisest hoidunud tahtlikult. Ka asjaolu, et osal arvetel märgitud äriühingutel puudus reaalne majandustegevus ning neil puudusid kauba päritolu tõendavad dokumendid, ei ole kaebaja hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks piisav. Need asjaolud iseloomustavad tehingu teise poole (müüja) käitumist. Müüjatel reaalse majandustegevuse puudumise tuvastamisel on ostja pahausksust kinnitavaks asjaoluks see, kas ostja teadis või pidi teadma, et müüjatel tegelikult majandustegevus puudub. Ostja heausksust eeldatakse, kuid ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuametil on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses.
4. Füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, mistõttu ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses. Kinnistute ostu ja müügi tehingute vormistamine ja tehingute tsiviilõiguslik sisu ei sõltu sellest, kas tehingu pool tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või mitte. Kui vara võõrandamine kujutab endast ettevõtlust, siis tuleb ettevõtlustuluks lugeda mitte kogu vara võõrandamisest laekuv sissetulek, vaid üksnes tulumaksuseaduse § 37 lg 1 kohaselt arvutatud kasu. Kogu müügihinna maksustamine ettevõtlustuluna on lubatud juhul, kui ettevõtja on vara soetamismaksumuse eelnevalt ettevõtlustulust maha arvanud.
5. Kuna tulumaksuarvestuse puhul on tõendamisnõuded palju lihtsamad kui käibemaksuarvestuses, siis võib sama tehingut hinnata tulumaksuarvestuses teisiti kui käibemaksuarvestuses. Seepärast on oluline, et kohus hindaks vaidlusaluseid tehinguid eraldi käibemaksu ja tulumaksu osas.
Riigikohus tühistas madalama astme kohtute otsused osaliselt.
