Vastab Olesja Timofejeva, auditijuht, Donoway Eesti:
Krediidilepingu mõiste tuleneb võlaõigusseaduse (edaspidi – VÕS) §-st 401: krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
Krediidiandmist reguleerib Eestis krediidiandjate ja -vahendajate seadus. Seda seadust kohaldatakse muu hulgas Eestis asutatud ja tegutsevale krediidiandjale, kes oma majandus- või kutsetegevuse käigus annab Eestis tarbijale krediiti.
Tarbija on VÕS-i § 1 lg 5 kohaselt defineeritud kui füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega.
Kuna teie ettevõte annab laenu eraisikutele, kes ei tegele iseseisva majandus- või kutsetegevusega, siis eespool kirjutatust lähtudes vastab teie ettevõte mõistele “krediidiandja” ning peab oma tegevuses lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduses sätestatust.
Selle seaduse § 10 järgi peab krediidiandjana tegutsemiseks olema tegevusluba, mis tuleb taotleda finantsinspektsioonist.
Oluline on teada, et krediidiandjate ja -vahendajate seaduses sätestatut ei kohaldata krediidilepingutele:
- mille tööandja sõlmib kõrvaltegevusena töötajaga, intressivabalt või turu keskmisest madalama krediidi kulukuse määraga ja kui sellise lepingu sõlmimist ei pakuta kolmandatele isikutele;
- mille puhul tarbija vastutus tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustuse eest piirdub üksnes krediidiandja valduses oleva panditud asja väärtusega;
- mille tarbija sõlmib investeerimisühingu või krediidiasutusega väärtpaberituru seaduse § 44 punktis 2 nimetatud investeerimiskõrvalteenuse osutamise käigus;
- mis on tähtajatu või mille alusel saadud krediit tuleb tagastada 12 kuu jooksul ja mida tarbija kasutab ajutise rahastamisvahendina kinnisasja muul viisil rahastamisele eelneval üleminekuajal.
Laenuintressid kajastatakse finantstuludes, sõltumata põhitegevusest.
