Töölähetuse ja sellega kaasnevate kulutuste, sh ka välislähetuse päevaraha, maksmise kohustus tuleneb Töölepingu seadusest. Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määrus nr 110 sätestab töölähetuse kulude maksmise korra ja tingimused. Määruse § 4 lg 4 sätestab, et tööandja võib välislähetuse päevaraha määra vähendada kuni 70%, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine. Seega ka määrus sätestab kohustuse maksta välislähetuse päevaraha lähetatu toitlustamise korral vähemalt 30%. Juhul, kui tegemist on ikka töölähetusega, siis kõik lähetusega kaasnevad dokumentaalselt tõendatud kulud loetakse ettevõtlusega seotud kuludeks ja maksustamisele ei kuulu.
Kas lähetuse päevaraha mittemaksmisel saab muid lähetuskulusid tõlgendada mittemaksustatavate kuludena? Esile tõstetud
Tööandja ja töötaja on jõudnud vastastikusele kokkuleppele ja töölähetuses viibimise eest päevarahasid ei maksta. Kas sellest kokkuleppest lähtuvalt on muude lähetuskulude hüvitamine (majutus, transport, viisa, reisikindlustus) tõlgendatav mittemaksustatavate kuludena? Töölepingujärgne töökoht on Eesti Vabariik, kuid lähetused toimuvad välisriikidesse.
Vastab MTA spetsialist Ester: