Vastab Meeli Miidla-Vanatalu, Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja:
Eestis kehtiva õiguskorra kohaselt saab kaugtöö toimuda üksnes poolte kokkuleppel. Tööandja ei saa ühepoolselt sundida kaugtöö tegemist ja töötaja teiselt poolt ei saa seda nõuda. Kaugtöö kokkulepe on võimalik sõlmida nii kirjalikult kui suuliselt, kuid töölepingu seadus eeldab siiski kirjalikus vormis kokkuleppe sõlmimist.
Küsimuses kirjeldatud olukorras tuleks tööandjale esimesel võimalusel vähemalt e-kirjaga teada anda, et töö tegemine kaugtööna ei ole võimalik ning pakkuda enda poolt võimalikud lahendused, millistel tingimustel töösuhe siiski jätkuda saaks. Näiteks oleks võimalus pakkuda, et kuna suurem osa töötajaid teevad meelsasti kaugtööd, siis tööandja korraldaks nii, et konkreetne töötaja saaks jätkata töötamist kontoris ehk tööandja avaks kontori osaliselt.
Kui tööandja leiab, et kontori osaline avamine on probleemne ehk kaasnevad kulud, mis ühe töötaja puhul on ebaproportsionaalselt suured, siis võiks tööandja kaaluda töötaja jaoks üksiku tööruumi üürimist ehk tööandja kaaluks, millised kulud on tema jaoks optimaalsemad.
Kui töötajale sobib, siis võib lahenduseks olla ka tööaja muutmine, mis võimaldaks kodus töötamist näiteks aegadel, kui segavaid faktoreid on vähem ja keskendumine võimalik. Ühiselt arutades võib leida veel võimalusi, mis toetaksid töötaja töö jätkamist kodus, nt summutavate vaheseinte muretsemine tööandja poolt vms, mis eeldab juba ka kodu kui töökeskkonna riskide hindamist tervikuna.
Kui kokkuleppele siiski ei jõuta ning tööandja ei saa tagada töötamist senistel tingimustel, siis võib olukord päädida töötajapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemisega töölepingu seaduse § 91 lõike 2 alusel ehk tööandjapoolse rikkumise tõttu, mis seisneb tööks sobiva töökeskkonna võimaldamata jätmises ehk tööandja kohustuste täitmata jätmises.
