Töötajal on õigus tööst keelduda, osaledes streigis, tulenevalt töölepingu seadusest. Streigi- ja töösulu kohta kehtiv regulatsioon on hoopis kollektiivse töötüli lahendamise seaduses. Nimetatud seaduse § 25 reguleerib ka tasu maksmise eritingimusi.
Streigi või töösulu aja eest töötajatele töötasu ei maksta. Töötajale, kes streigist osa ei võta, kuid kes seetõttu ei saa oma tööd teha, maksab tööandja tasu samadel alustel kui mitte töötaja süü tõttu tekkinud tööseisaku aja eest või kollektiivlepingus ettenähtud ulatuses.
See tähendab, et kui kollektiivlepingus ei ole vastavat kokkulepet või sellist lepingut üldse polegi, siis tuleb määratleda, mida tähendab „mitte töötaja süü tõttu tekkinud tööseisaku aja eest“. Kõige lähedasema regulatsiooni leiab töölepingu seaduse § 35 sättes, mis olemuselt kohustab tööandjat maksma keskmist töötasu aja eest, mil töötaja ei saanud teha tööd töötajast mitteolenevatel põhjustel. Seadusesätte sõnastus küll pigem viitaks just tööandja tegematajätmisele, kuid tuleks rakendada antud juhul küll, sest tööandjal ei ole õigust keelata töö tegemist inimestel, kes streigis ei osale.
Töötaja jaoks, kes aga jätkab oma tööülesannete täitmist, ei muutu töötasu mõttes otseselt midagi - tööandja peaks jätkama töölepingujärgse töötasu maksmist.
