Töölepingu mõiste on ära toodud töölepingu seaduse (TLS) § 1.
TLS § 1 lg 1 kohaselt töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu; lg 2 sätestab, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga.
Töölepingule iseloomulikke tunnuseid võib väljendada ka üldisemalt:
1. tööandja juhib ja korraldab protsessi;
2. töötaja allub tööandja juhtimisele ja kontrollile;
3. töötaja täidab kindlat funktsiooni, alludes tööandja kehtestatud reeglistikule;
4. tööandja määrab töö tegemise koha ja aja.
- Tööleping on üldjuhul suunatud kestvatele pooltevahelistele suhetele, tööleping eelduslikult sõlmitakse tähtajatult.
- Töölepingu mõistest tulenevalt tööd tehakse teise isiku kasuks ja eeldatakse, et tööd tehakse isiklikult.
- Töö eest makstakse tasu, seda sõltumata kas töö tulemus on saavutatud või töö on pooleli.
Kahtluse korral lepingu või õigussuhte olemuse üle saab lähtuda eespool too¬dud iseloomulikest tunnustustest. Eraõiguslikes suhetes on pooled üldjuhul võrdses seisundis, kuid töölepingu puhul on kõige tähtsamaks eristamise kriteeriumiks töötegija allutatus tööandja juhtimisele ja kont¬rollile.
Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, saab poolte sõlmitud lepingut lugeda töölepinguks.
