Kõik uus on hästi unustatud vana
Tegelikult ei ole rahandusministri ettepanek midagi uut, vaid katse taaskehtestada piirangud käibemaksu mahaarvamiseks sõiduautode ostmisel või liisimisel ning kütuse puhul, see tühistati, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga ning käibemaksuseadus (edaspidi – KMS) viidi vastavusse nn Euroopa Liidu käibemaksu kuuenda direktiiviga.
1994.–2001. aastani kehtinud KMS ei lubanud maha arvata käibemaksu soetatud sõiduautodelt, mis ei olnud otseselt seotud ettevõtlusega, ning sellistele sõiduautodele ostetud kütuselt. Mäletatavasti oli väga populaarne osta ettevõttele kaubik (ja paigaldada sellele lisaistmed) või mikrobuss, mida ei peetud sõiduautoks ning millelt oli võimalik käibemaks täies mahus maha arvata.
2002.–2003. aastal kehtinud KMS-i alusel oli võimalik maha arvata 2/3 sõiduauto soetamisel või liisimisel ning kütuse ostmisel tasutud käibemaksusust. See tähendab, et lähtuti eeldusest, mille kohaselt 2/3 ajast kasutatakse sõiduautot ametisõitudeks ning 1/3 ajast isiklikul eesmärgil. Nüüd on aga tehtud ettepanek kehtestada 50/50 maksuarvestus ja laiendada sama proportsiooni ka autodega seotud kulutustele.
Poolt- ja vastuargumente
Rahandusministeerium on oma kodulehel avaldanud analüüsi, milles võrreldakse Eestis kehtivat süsteemi teiste Euroopa Liidu riikide analoogsete süsteemidega, pannes erilist rõhku Soomes kehtivatele rangetele piirangutele. Analüüsist aga nähtub, et näiteks Lätis saab auto ostmiselt käibemaksu maha arvata 80% ulatuses ning 100% ulatuses lisaks Eestile veel sellistes riikides nagu Tšehhi, Slovakkia, Saksamaa, Holland ja Luksemburg.
Rahandusministeeriumi ettepanekut toetatakse ka andmetega, et Eesti ettevõtete nimele on registreeritud ebaproportsionaalselt suur arv autosid – 81 500 –, millest 55 000 on välja ostetud ja ülejäänud renditud või liisitud. Võttes arvesse, et lisaks piiratud käibemaksu mahaarvamisele on Lätis üsna palju teisi piiranguid, (automaks, samuti summa, mida maksustatakse kasumimaksuga olenevalt auto mootori võimsusest ning teised maksud), hakkasid Läti ettevõtjad paar aastat tagasi massiliselt oma sõidukeid registreerima Eesti registris. Kuna Leedus ja Soomes pole sõiduautodelt üldse võimalik käibemaksu maha arvata, siis on üsna tõenäoline, et suur osa Eesti numbrimärki kandvatest sõidukitest käivad lähetuses Leedus ja Soomes, peatudes Eestis vaid päeva või kaks iga kolme kuu jooksul. Võib-olla seisnebki selles „suur saladus“, miks viimastel aastatel kõigis Euroopa Liidu riikides uute autode registreerimine vähenes, kuid Eestis jätkuvalt kasvas?
Eeldades, et üks neljandik kuni üks kolmandik registreeritud 81 500 autost on tegelikkuses Eestis registreeritud seetõttu, et siin on lihtsam ja soodsam maksusüsteem kui naaberriikides, siis võib oodata, et nimetatud kategooriasse kuuluvate maksumaksjate arv hakkab kiiresti kahanema ning sellisel eesmärgil tehtud registreerimised kaovad, kui Eestis kehtestatakse karmid reeglid autode maksustamisele.
Lisamaksude rahalist mõju eelarvesse hindab Rahandusministeerium 40 miljoni euroni aastas, kuid seda tingimusel, et säilib uute sõiduautode ostmise ja liisimise tase, mis on välja kujunenud viimasel kahel aastal. Tõenäoliselt aga käsitletav stsenaarium ei realiseeru. Esiteks seetõttu, et kaovad välismaised ostjad ning teiseks, kuna ka kohalikud ettevõtjad hakkavad otsima võimalusi, et vältida käibemaksu mahaarvamise piiranguid (näiteks omandavad maksimaalselt sõiduautosid enne 01.07.2014).
Kuidas mõjutavad muudatused sõiduautode maksustamist?
Juhul kui Rahandusministeeriumi eelnõu peaks vastu võetama muutumatus sõnastuses, suureneks alates 01.07.2014 iga ametiauto kulu 50–100 euro võrra (eeldusel et liising, kütus ja muud kulud on 500–700 eurot kuus). Ametiauto soetamine või rentimine muutub veelgi ebasoodsamaks siis, kui sõiduki soetusmaksumus on rohkem kui 24 000 eurot (sisaldab käibemaksu), sest sellisel juhul pole võimalik maha arvata rohkem kui 2000 eurot sisendkäibemaksu auto väärtusest ning see kehtib nii ostu kui ka liisimise puhul.
Kui praegu ettevõte ei nõua sõidupäeviku pidamist ja maksab käibemaksu 42,67 eurot erisoodustustelt, mille maksimaalne suurus oli 256 eurot, siis mõju vastava kategooria auto kasutajate jaoks ei saa pidada kuigi oluliseks: kulud võivad kasvada hinnaguliselt kuni 50 eurot. Kuid üldjuhul enamikus firmades kuuluvad sellesse kategooriasse vaid ettevõtte juhatuse liikmete või juhatajate autod, samas kui näiteks müügimehed, keskastme juhid ja teenindajad peavad tavaliselt sõidupäevikuid, sest nad kasutavad autot tööajal valdavalt just ametisõitudeks. Ametiautode kasutajatel säiliks endiselt kohustus pidada sõidupäevikut, et vältida tulu- ja sotsiaalmaksuga maksustamist maksuvabalt erisoodustuselt, mis on 256 eurot kuus – selles osas ei plaani Rahandusministeerium muudatusi sisse viia.
Lisaks kaob tulumaksuseaduse eelnõuga plaanitavate muudatuste jõustudes alates 01.01.2014 võimalus maksta töötajale, kes teeb ametisõite, kuid ei pea sõidupäevikut, hüvitist 64 eurot auto kohta. „Vastutasuks“ lubab Rahandusministeerium 1. jaanuarist 2014 suurendada hüvitise piirmäära, mida makstakse töötajatele, kes kasutavad ametisõitudeks isiklikku sõiduautot ning peavad sõidupäevikut − 256 eurolt 300 eurole kuus. See aitab säästa 30,60 eurot erisoodustuselt makstava tulu- ja sotsiaalmaksu, kui ühes kuus tehakse ametisõite mitte rohkem kui 1000 kilomeetri ulatuses.
Oleks vist õiglane, et ka isikliku sõiduauto kasutamise puhul kehtiks võimalus arvata maha käibemaks selle soetamiselt või liisingust ning auto tarbeks soetatud kaupade ja teenuste ostult samas proportsioonis, mis kehtestatakse ametiautodelt käibemaksu mahaarvamise piiramisel.
Vadim Dontševski,
partner,
Villems Donoway
