Tõepoolest, Läti kuulub ju Euroopa Liitu (EL), Riiale antakse 2014. aastal kultuuripealinna tiitel ja 2015. aasta esimeses pooles on Läti kord saada Euroopa Liidu eesistujariigiks. Peale selle on siiani sõlmitud juba 51 topeltmaksustamise vältimise lepingut, neist 12 endiste Nõukogude Liidu riikidega, ning paljud lepingud on veel läbirääkimise etapis. Ent Läti peamised eelised on järgmised.

• Alates 1. jaanuarist 2013 saab Läti residendist äriühing maksta mitteresidendist äriühingule dividende maksuvabalt (olenemata osaluse määrast), välja arvatud juhul, kui makseid tehakse maksuparadiisi residentidele.
• Alates 1. jaanuarist 2014 saab Läti residendist äriühing maksta mitteresidendist äriühingule intressi maksuvabalt (olenemata osaluse määrast), välja arvatud juhul, kui makseid tehakse maksuparadiisi residentidele; ELi toetuse saajate kohta hakkas erand kehtima juba 1. juulil 2013.
• Alates 1. jaanuarist 2014 saab Läti residendist äriühing maksta mitteresidendist äriühingule kasutustasu maksuvabalt (olenemata osaluse määrast), välja arvatud juhul, kui makseid tehakse maksuparadiisi residentidele; ELi toetuse saajate kohta hakkas erand kehtima juba 1. juulil 2013.
• Alates 1. jaanuarist 2013 vabastatakse saadud dividendid ettevõtte tulumaksust (nn osaluse maksuvabastus), välja arvatud juhul, kui dividendid maksab välja maksuparadiisi resident.
• Alates 1. jaanuarist 2013 on aktsiate müügist saadud kapitalikasum maksuvaba, välja arvatud kapitalikasum, mis on saadud maksuparadiisi ettevõtete müügist; kapitalikahjust makse maha ei arvata.
• 2008. aastasse tagasi ulatuva jõuga saab maksukahju tähtajatult edasi kanda.
• Aktsiate omandamiseks võetava laenu intressilt peetakse maksud kinni alakapitaliseeritust käsitlevate õigusaktide piires (omakapitali võlasiduvus või nõutav intressimäär).

Et Läti on sõlminud üsna palju topeltmaksustamise vältimise lepinguid endiste idabloki riikidega (nt Aserbaidžaani, Gruusia, Hiina, Kasahstani, Kõrgõzstani, Makedoonia, Montenegro, Serbia, Usbekistani, Valgevenega; leping Venemaa ja Kuveidiga on küll allkirjastatud, aga ei ole veel ratifitseeritud), on olulise osaluse korral dividendidelt, intressilt ja kasutustasult kinnipeetav maks tunduvalt väiksem kui riigisisene ja lepingutega hõlmamata maks, nagu on näha ka alltoodud tabelist.

(a) Vähendatakse 2013. aastal 3%ni ja alates 2014. aastast 0%ni.

Lätis on ettevõtte tulumaksu määr üks Euroopa madalamaid: 15% (Küprosel praegu 10%, aga plaanis tõsta 12,5%ni, Maltas 5 või 10%, Belgias 33,99%, Prantsusmaal 36,1%, Saksamaal 30–33%, Ühendkuningriigis 24%, Leedus 15%, Eestis 21%, mida kohaldatakse kasumi jaotamisel). Valitsus koos Läti Välisinvesteeringute Nõukogu (FICIL) ja kohalike ettevõtjatega mõistis, et hästi organiseeritud ja valdusettevõtjatele pakutavad soodsad tingimused võivad tuua riigile tõrgeteta ja üllatavalt kiiresti kaudset ja lisakasu (tasud, uued töökohad teenindussektoris, füüsilise isiku tulumaks, sotsiaalkindlustus, ettevõtte tulumaks tasudelt, telekommunikatsioon jms), ning seetõttu otsustati püüda kujundada Läti praegusest tühermaast ümber moodsaks valdusfirmade riigiks.

Ettevõtted saavad kasutada sise- ja välisrahastust (kontserni sees ja ka väljaspool seda), teha kontserni ettevõtetesse investeeringuid, hiljem võivad nad saada maksuvabalt dividende (ELis maksuvabalt ema-ja tütarühingu direktiivi alusel), arvata laenuintresse maksust maha (saades seega ettevõtte mis tahes tulumaksuga maksustatavast tulust soodustust), saada maksuvabastust ning maksta oma osanikele maksuvabalt dividende, tingimusel, et tulusaaja ei asu maksuparadiisis. Lätis kehtivad alakapitaliseerituse eeskirjad, kusjuures kapitalilimiidist neli korda suurem või aastalimiiti ületav intressimäär (olenevalt sellest, kumb on suurem), mis on kehtestatud Läti Panga baasintressi põhjal, on maksuvaba. Dividendiks ümberkvalifitseerumine siin küll ei kehti, aga muid piiranguid ei ole. Puuduvad määrused, mis reguleeriksid kontrollitavaid välisettevõtteid või kinniseid aktsiaseltse, nagu ka muud maksustamise vältimist käsitlevad eeskirjad.

Niisiis, kuigi Läti jaoks on see avastamata maa, tahavad valitsus ja maksuamet kindlalt edu saavutada. Võrreldes Läti kahe naaberriigi Leedu ja Eestiga on see süsteem ettevõtete jaoks palju soodsam. Üldiselt on maksusüsteem viimaste aastate jooksul üsna stabiilne olnud, tehtud on ainult üksikuid väikseid muudatusi (välja arvatud seoses maksukahjumi edasikandmisega, mis kehtib nüüd kaheksa aasta asemel tähtajatult). Sellest tulenevalt oleme seisukohal, et Lätil on kõik eeldused saada Kesk-Euroopa Küproseks või Hollandiks.

Alates 2013. aastast on ettevõtted kohustatud koostama siirdehindade dokumentatsiooni toimiku (TPD).

Läti õigusaktid jäljendavad suuresti Euroopa Liidu siirdehindade dokumenteerimise tegevusjuhendit (EU TPD), mida on küll veidi täiendatud. Nimekiri on üsna pikk.

See kehtib maksumaksjate (residendist ettevõtete ja püsivate tegevuskohtade) kohta, mille käive on üle miljoni lati ja mis teevad tehinguid:

1. seotud isikutega (ettevõtetega), kes on välisettevõtted (vt seotud isikute määratlust altpoolt); seotud isikutega, kes koos maksumaksjaga moodustavad ettevõtete kontserni, nagu on määratletud ettevõtte tulumaksu seaduses;
2. ettevõtete või ühistutega, mis on vabastatud ettevõtte tulumaksust või mis saavad maksusoodustusi kohaldatavate Läti seaduste alusel;
3. seotud isikutega, kes on füüsilised isikud;
4. muude ettevõtete või üksikisikutega, kui nende asukoha, asutamiskoha või tegevuskoha riik või territoorium on madala maksumääraga või maksuvaba.

Märkus. TPD nõuded ei kehti kahe Läti seotud isiku kohta (kellel on nt 60% osalus), kui nad ei kuulu mõnda ülaltoodud kategooriasse, küll aga kehtivad samade tehingute puhul, kui tegu on näiteks Eesti või Leedu 60% osalusega tütarettevõttega. Leian, et see ei ole ELi diskrimineerimise vältimise eeskirjade ega ka topeltmaksustamise vältimise lepingute diskrimineerimisvastaste sätete seisukohalt vastuvõetav.

Siirdehindade dokumentatsiooni toimik peab sisaldama järgmist teavet:

1. maksumaksja ettevõtte üldine kirjeldus – lühiülevaade eelmise aasta tegevusest, sealhulgas:
   teave ettevõtte tegevusharu kohta (turusuundumused, erinõudmised),
   nende tegurite majanduslik ja õiguslik analüüs, mis mõjutavad maksumaksja kaupade või teenuste eest võetavat hinda,
   ärikeskkonna omadused (konkurents, müügivõimalused, muud turutegurid),
   tehingu hinna kehtestamisele võimalikku mõju avaldava ainelise vara kirjeldus,
   ettevõtte tehtud töö, võetud riskid ja kasutatud varad;
2. kontserni organisatsiooniskeem, juriidiline struktuur ja ettevõtetevahelised suhted;
3. teave ettevõtte äri- ja turustrateegia, seotud isiku hinna kehtestamisele võimalikku mõju avaldavate toodete ja/või teenuste turundus- ja juhtimisstrateegia kohta;
4. ettevõtetevaheliste äriprotsesside laadi selgitav teave: kontserni liikmete ülesanded, võetud riskid, kasutatud varad, asjaomaste isikute roll ja vastutus, teave võimaliku ümberkujundamise kohta, mille tulemusel kanduvad turuhinnaga üle asjaomaste isikute äritegevus, varad ja riskid;
5. konkreetse(te) tehingu(te)ga seotud kaupade ja/või teenuste kirjeldus;
6. tehingute lepingutingimuste kirjeldus;
7. edasise tegevuse prognoos lähtuvalt sõlmitud tehingutest;
8. tehinguhinna ning selle ja turuhinna suhte määratlemiseks kasutatavate hindamismeetodite kirjeldus;
9. sõltuvalt tehinguhinna ning selle ja turuhinna suhte määratlemiseks kasutatavast hindamismeetodist võrreldavate ettevõtetega mitteseotud firmade finantsnäitajate analüüs või võrreldavate ettevõtetega mitteseotud firmade poolt sarnastes tehingutes kasutatavate hindade analüüs ja tehinguhind, mida maksumaksja kasutab;
10. muud dokumendid, mis õigustavad kasutatavat hinda: vastastikused kokkulepped, kulusid tõendavad dokumendid, ettevõtte juhatuse, osanike koosolekute, nõukogu ja teiste osaliste otsused.

Teavet tuleb säilitada viis aastat ja selle peab edastama maksuametile ühe kuu jooksul pärast nõude esitamist. Kui nõutud teavet ei esitata (õigel ajal), on maksuametil õigus määrata tehingu turuhind oma teabe põhjal ise kindlaks.

Kui üksikasjalik peaks see teave olema? Ei saa eeldada, et rahvusvaheline väikeettevõte edastaks sama üksikasjalikku teavet kui Coca-Cola suurused ettevõtted, aga siirdehindu käsitlev dokumentatsioon peab olemas olema. See võib koosneda näiteks 70 leheküljest või olla sadu lehekülgi pikk. Oma panuse peavad andma nii tegevjuht, finantsjuht, juhataja, majanduseksperdid ja maksunõustajad kui ka tõlkijad.

Seaduseelnõus ei täpsustata, mis keeles tuleb dokumendid esitada. TPD tegevusjuhendi punktis 23 on sätestatud: „Dokumentide tõlkimine kohalikku keelde ei ole alati vajalik. Tõlkimisega seotud kulude ja aja minimeerimiseks peaksid liikmesriigid, kui vähegi võimalik, aktsepteerima ka võõrkeelseid dokumente. EU TPD puhul peaksid maksuametid aktsepteerima põhitoimikut keeles, mis on kõigile asjaomastele liikmesriikidele arusaadav. Põhitoimikut tuleks tõlkida ainult siis, kui see on tõepoolest vajalik ja kui selleks esitatakse spetsiaalne taotlus.” Tundub aga väga tõenäoline, et maksuamet nõuab TPD tõlkimist läti keelde, sest inglise, saksa, prantsuse, taani jm keel ei pruugi maksuameti arvates olla arusaadavad.

Üks seaduseelnõu väga positiivne tahk on see, et on võimalik taotleda siirdehindade eelkokkulepet (APA): kui seotud välismaise isikuga tehtud tehingu väärtus on suurem või eeldatavasti suurem kui miljon latti aastas, võib maksumaksja sellist tehingut või sarnaseid tehinguid tehes või enne nende tegemist sõlmida maksuhalduriga lepingu, et määratleda tehingu väärtus või liik.

Kui ettevõte on tegutsenud kooskõlas kõnealuse lepinguga ning tema äritegevus ei ole muutunud nii, et see ei vasta enam lepingu tingimustele, ei ole maksuametil õigust teatud tehingu või tehinguteahela turuväärtust määratleda/kontrollida. Revisjoni, milles kontrollitakse tehinguhinna vastavust turuhinnale, tohib korraldada viie aasta jooksul pärast maksutähtaega.