2015. aasta maksumäärad on välja toodud siin.

Alates 01.01.2015 jõustuvate tulumaksuseaduse muudatuste järgi (edaspidi TuMS):

• § 1 lõige 3 lisab maksuobjektide loetellu ka muu residendist juriidilise isiku (mittetulundusühingu ja sihtasutuse) põhikirjalise eesmärgiga mitteseotud kulud ja väljamaksed, sest „ettevõtlusega mitteseotud kulude ja väljamaksete“ mõiste ei sobi olemuslikult mittetulundusühingute ja sihtasutuste tegevuspõhimõtetega, mille peamine sisu ei või olla ettevõtlus. Samal viisil täiendati ka TuMS § 51 pealkirja.
  
  
• § 10 lõige 3 muudab nimekirja territooriumidest, mida ei loeta  madala maksumääraga territooriumideks, koostamise volitusnormi adressaati ning paneb nimekirja koostamise ülesande rahandusministrile. See võimaldab nimekirja ajakohastada senisest operatiivsemalt. Nimekirja kantakse välisriigid, mida ühelgi juhul ei loeta madala maksumääraga territooriumiks. Nimekirjaga saab tutvuda siin.   
  
  
• § 11 teeb rida muudatusi tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja kandmise tingimustes ja nõuetes. Edaspidi hakkab nimekirja koostama Maksu- ja Tolliamet. Ühingul tuleb nimekirja kandmise taotlus esitada 1. märtsiks või 1. septembriks. Maksu- ja Tolliamet teeb ühingule otsuse nimekirja mittekandmise või kustutamise kohta teatavaks 1. maiks või 1. novembriks ning kannab ühingu nimekirja või kustutab nimekirjast jätkuvalt 1. juulist või 1. jaanuarist. Heategevuslikkuse mõistest, nimekirja kandmise ja väljaarvamise tingimustest ja nõuetest saab täpsemalt lugeda siit.
  
  
• § 13 lõige 3 täieneb uue punktiga 1⁴, mis näeb ette Euroopa Liidu rahastatavas mestimis- või tehnilise abi ja teabevahetuse projektis osalevale eksperdile makstava päevaraha tulumaksuvabastuse. Mestimis- või tehnilise abi ja teabevahetuse projektide puhul kehtestab päevaraha suuruse Euroopa Komisjon. Maksuvaba on päevaraha, mis ei ületa Euroopa Komisjoni kehtestatud päevaraha ülemmäära.
  
  
• § 13 lõige 3 punkti 6 alusel suureneb laevapere liikmete ja tsiviilõhusõiduki meeskonnaliikmete toidunormi maksuvabastus 6 eurolt 10 euroni isiku kohta päevas, sest kehtiv määr ei ole laevapere liikmete ja lennuki meeskonnaliikmete nõuetekohaseks toitlustamiseks enam piisav. Maksuvabastus kehtib üksnes reisidel viibimise ajal. Laevapere liikmete ja lennuki meeskonnaliikmete toitlustamine väljaspool reise on erisoodustus sarnaselt muude valdkondade töötajatega.
  
  
• § 13 lõige 3 punkti 7 alusel on jätkuvalt võimalik maksta töötajale lapse sünni puhul toetust tulumaksuvabalt. Ametnikule enam sellist toetust, mille maksmine ei tulene seadusest, maksta ei saa. Töötajale on võimalik toetust maksta tulumaksuvabalt viie kuu maksuvaba tulu määra ulatuses.
  
  
• § 14 lõike 5 alusel on ettevõtlustulust võimalik ettevõtlusega seotud kulusid maha arvata lisaks Eesti äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjale ka muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjal, samuti sellisel füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseval mitteresidendil, kellel on Eestis registreeritud püsiv tegevuskoht.
  
  
• § 17² lõige 5 täpsustab valuutatehingu käsitlemist investeerimiskonto puhul. Muudatus välistab investeerimiskontol toimuva valuuta konverteerimise investeerimiskonto väljamaksena käsitlemisest. Muudatuse tulemusena saab isik piiranguteta konverteerida valuutasid tingimusel, et müüdav valuuta asub investeerimiskontol ning ostetav valuuta kantakse viivitamatult investeerimiskontole. Muudatuse tulemusena ei teki investeerimiskonto süsteemis aga õigust kaubelda valuutaga väljaspool investeerimiskontot ennast.
  
  
• § 17² lõige 8 laiendab finantsvara ringi, mida on võimalik pärast selle omandamist investeerimiskonto süsteemi liita. TuMS § 17² lõige 1 sätestab üldreegli, mis eeldab tulumaksukohustuse edasilükkamiseks finantsvara soetamist investeerimiskontol oleva raha eest. TuMS § 17² lõige 8 sätestab üldreeglist erandi, mis lubab investeerimiskonto süsteemi liita ka sellist finantsvara, mis ei ole soetatud investeerimiskontol oleva raha eest. Erandi eesmärk on ära hoida olukordi, kus maksumaksja on sunnitud kasutama korraga nn tavalist ja investeerimiskonto süsteemi, sest finantsvara soetamise tehingu iseloomust tulenevalt ei olnud tal võimalik täita üldreegli tingimusi. Kehtivas redaktsioonis on selliste olukordadena nimetatud pärandit ja kinget.
  Muudatus laiendab erandi pärandilt ja kinkelt kõikidele sarnastele olukordadele (nt finantsvara omandamine likvideerimisjaotisena ja osalusoptsiooniga). Ka peale muudatust ei laiene erand olukordadele, kus tehingu sisust tulenevalt on maksumaksjal võimalik finantsvara eest rahaga tasuda, kuid ta otsustab teisiti (nt müügileping, milles nähakse ette finantsvara eest mitterahalises vormis tasumine või finantsvara vahetamine).
  
  
• § 17² lõige 10 ja 11 toovad investeerimiskonto süsteemi (TuMS §-d 17¹ ja 17²) TuMS § 39 lõikes 1 ja 1¹ sätestatud kuritarvituse vastased põhimõtted. Lõike 10 muudatuse tulemusena ei saa investeerimiskonto süsteemis arvesse võtta ühestki seotud isikuga tehtud tehingust saadud kahju. Lõike 11 muudatuse tulemusena ei saa investeerimiskonto süsteemis arvesse võtta ükskõik millise finantsvara võõrandamisest saadud kahju, kui dividendi saamise õigust andev finantsvara soetati 30 päeva jooksul enne dividendiõiguslike isikute määramise päeva ja võõrandati dividendiõiguslike isikute määramise päeval või 30 päeva jooksul pärast nimetatud päeva.
  
  
• § 18 lõige 4 sätestab nn läbipaistvuse põhimõtte – kui residendist füüsiline isik on osanik või liige sellises juriidilise isiku staatuseta isikuteühenduses või varakogumis, mida selle asutamise või moodustamise riigis ei käsitata tulumaksuga maksustamisel juriidilise isikuna, siis omistatakse Eesti residendile ja maksustatakse tema tuluna tema osalusega proportsionaalne osa sellise ühenduse või varakogumi tulust. Lõige 5 välistab selle põhimõtte kohaldamisalast varakogumid, mille osaluse kohta on välja antud väärtpaber (nt lepingulised investeerimisfondid). Muudatus täpsustab, et silmas on peetud ainult selliseid isikuteühendusi ja varakogumeid, mida selle asutamise või moodustamise riigi õiguse kohaselt ei käsitata juriidilise isikuna ei äriühinguõiguse ega maksuõiguse tähenduses. Topeltmaksustamise vältimiseks on lõikes täiendus, et kui isikuteühenduse või varakogumi kasumiosa on maksustatud jooksvalt residendi tuluna, siis selle kasumiosa arvel makstud kasumieraldisi tulumaksuga ei maksustata.
  
  
• § 19 korrastab toetuste ja stipendiumide maksustamise aluseid.
  TuMS § 19 lg 3 punkt 3 täpsustab, et tulumaksuvabad on üksnes seaduses sätestatud toetused. Maksuvabastuse kohaldamiseks peab seaduses olema sätestatud vähemalt konkreetse toetuse liik. Kuna sotsiaalse iseloomuga toetuseid maksavad lisaks riigile ka kohaliku omavalitsuse üksused, siis laieneb TuMS § 19 lg 3 punkti 3 alusel maksuvabastus ka valla- või linnavolikogu määruses sätestatud toetustele. Jätkuvalt ei kohaldata maksuvabastust toetustele, mida makstakse seoses ettevõtlusega või juriidilise isiku juhtumis- või kontrollorgani liikmeks olekuga ning asendusteenistuja ja reservväelase toetusele (TuMS § 19 lg 4).
  Lisaks asendusteenistuja ja reservväelase toetusele sätestab TuMS § 19 lg 4, et tulumaksuvabastus ei kohaldu Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel makstavale toetusele (põllumajandustootjate otsetoetused, täiendavad otsetoetused ja üleminekutoetused, samuti Eesti maaelu arengukava alusel antavad toetused). Toetuste täpsed liigid, nõuded toetuse saajale ja toetuse maksmise kord on reguleeritud põllumajandusministri määrustega. Selliste toetuste maksustamine on põhjendatud, kuna nende maksmisega hüvitatakse põllumajandustootjatele või erametsaomanikele saamata jäävat tulu või kompenseeritakse muul moel turutõrkeid või makstakse toetust mingi tegevusega seoses. Mitme toetuse iseloom on selline, et selle saaja peakski olema ettevõtjana registreeritud, sellisel juhul maksustatakse toetus tulumaksuga muu ettevõtlustulu hulgas. Kui toetuse saamisega kaasneb kulude tegemise vajadus, on toetuse saajal võimalik registreerida end füüsilisest isikust ettevõtjana ja tulu saamisega seotud kulud toetusest maha arvata.
  
  
• § 19 lõige 3 punkt 3¹ võrdsustab tulumaksuga maksustamisel töötutele erinevates allikatest makstud sõidu- ja majutustoetuse. Tulumaksuvaba on Euroopa Liidu struktuurivahenditest töötule makstav sõidu- ja majutustoetus tööturuteenuste ja –toetuste seaduse (edaspidi TTTS) tähenduses. TTTS §-de 36 ja 37 alusel maksab Eesti Töötukassa töötutele sõidu- ja majutustoetust, et hüvitada neile tööturuteenustes osalemisega kaasnevad kulud. See toetus on TuMS § 19 lg 3 p 3 kohaselt tulumaksuvaba. Samuti makstakse töötutele sõidu- ja majutustoetut Euroopa Liidu struktuuritoetusest rahastatud projektis osalemiseks. Kuna selline toetus ei ole üheselt käsitatav seaduse alusel makstava toetusena, siis laiendab TuMS § 19 lg 3 punkt 3¹ maksuvabastuse ka struktuurivahenditest makstavale sõidu- ja majutustoetusele, mis vastab TTTS-s sätestatud tunnustele.
  
  
• § 19 lõige 3 punkt 15 vabastab tulumaksust füüsilisele isikule asjaõigusseaduse § 158² lõike 1 alusel avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu ja tehnorajatise talumise eest makstava tasu talumiskohustusega seotud maalt tasutava maamaksu ulatuses. Asjaõigusseaduse 158² lõike 1 kohaselt on kinnisasja omanikul õigus nõuda avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu või –rajatise talumise eest tasu. Üldlevinud praktika kohaselt ei maksta talumistasu suuremas summas, kui on vajalik talumiskohustusega maalt tasutava maamaksu hüvitamiseks ning enamasti on hüvitise summad väikesed. Muudatuse eesmärk ongi kõrvaldada ettevõtjatele talumistasude maksustamisest tekkiv ebamõistlik halduskoormus, mis kaasneb potentsiaalselt väga paljudele füüsilistele isikutele makstava talumistasu deklareerimise ja sellelt tulumaksu kinnipidamisega ning mis ei ole tasu summade ja neilt laekuva tulumaksu suurust arvestades proportsionaalne.
  
  
• § 19 uued lõiked 5–7 toovad füüsilistele isikutele makstavate stipendiumide tulumaksuvabastuse alused Vabariigi Valitsuse määrusest seadusesse ja korrastavad neid. Lõike 5 alusel ei maksustata tulumaksuga stipendiumi:
  1)    mille maksmine on sätestatud seaduses või valla- või linnavolikogu määruses või mida makstakse riigieelarvest;
  2)    mida maksab oma õpilasele või üliõpilasele Eesti Vabariigi haridusseaduses nimetatud õppeasutus või sellega samaväärne välisriigi õppeasutus;
  3)    mida maksab üliõpilasele riigi või kohaliku omavalitsuse teadus- ja arendusasutus või avalik-õigusliku juriidilise isikuna või sellise isiku asutusena tegutsev teadus- ja  arendusasutus seoses tema õppe- ja teadustööga;
  4)    mida maksab välisriigi valitsus või välisriigi kohaliku omavalitsuse üksus või rahvusvaheline või valitsustevaheline organisatsioon.
  
  
• Lõike 6 alusel on tulumaksuvaba stipendium, mida maksab tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja kantud Eesti ühing või TuMS § 11 lõike 10 kohaselt nimekirja kantud ühinguga võrdsustatud ühing (teises Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis asutatud ja TuMS § 11 lõikes 10 nimetatud tingimustele vastav ühing) tingimustel, et:
  1)    stipendiumi makstakse TuMS § 11 lõike 2 punktis 3 nimetamata isikule;
  2)    stipendium määratakse avaliku konkursi korras, mille kohta on avaldatud teade üleriigilise levikuga päevalehes, kohalikus ajalehes, stipendiumi maksja veebilehel või valdkondlikku teavet sisaldaval veebilehel.
  Maksuvaba stipendiumi ei saa maksta ühing oma asutajale, liikmele, juhtumis- või kontrollorgani liikmele (§ 9), viimase 12 kuu jooksul ühingule annetusi teinud isikule või sellise isiku juhtumis- või kontrollorgani liikmele ega nimetatud isikutega seotud § 8 lõike 1 punktis 1 loetletud isikutele (TuMS § 11 lg 2 p 3).
  
  
• Lõige 7 sätestab stipendiumi mõiste. TuMS tähenduses on stipendium tulevikku suunatud toetus, mida makstakse teadmiste või oskuste omandamise, võimete arendamise ning loomingulise või teadusliku tegevuse soodustamiseks. Stipendiumina ei käsitata väljamakset, millega tunnustatakse või tasustatakse mingit tegevust või mille tegemisega väljamakse tegija omandab õigused teosele.
  Seega TuMS käsitab stipendiumina sellist summat, mille maksmisega antakse isikule tingimused ja vahendid õppimiseks või enese täiendamiseks. Maksuvabastuse seisukohalt ei ole oluline, kas stipendiumi makstakse regulaarselt või ühekordselt. Oluline on see, et stipendiumi maksmisega ei kaasneks selle saaja allumist stipendiumi maksja sisekorrale, juhistele või järelvalvele (va näiteks õppestipendiumiga kaasneda võiv õppe- ja uurimistöö reeglite järgimise kohustus) ning et oma olemuselt ei oleks tegemist tasu maksmisega mingi töö tegemise või teenuse osutamise, sealhulgas teose loomise eest. Stipendiumina ei saa käsitada ka selliseid summasid, mida makstakse seoses juba tehtud töö või loodud teosega. Sel juhul või tegemist olla näiteks preemiaga, millega tunnustatakse mingit saavutust või litsentsitasuga.
  Seoses stipendiumi tulumaksuvabastuse reeglite täpsustamisega näeb TuMS § 57¹ ühingutele ette makstud stipendiumide saajate ja suuruse kohta maksuhaldurile andmete esitamise kohustuse (TuMS § 57¹ lg 3). Stipendiaadid ja makstud stipendiumid deklareeritakse vormil INF9 ja esimest kohta 2015.aasta eest 2016.aasta 1.juuliks.
  
  
• § 26 lõige 2 välistab koolituskulu mahaarvamise füüsilise isiku maksustatavast tulust, kui ta on selle koolituse läbimiseks või hariduse omandamiseks saanud § 19 lõike 5 ja 6 alusel tulumaksuvaba stipendiumi.
  
  
• § 28² lõige 2 välistab residendist füüsilise isiku tulust tehtavate mahaarvamiste summalise ja protsentuaalse piirangu alt lisaks Eestis tasutud töötuskindlustusmaksetele ka kohustusliku kogumispensioni maksed ning välismaal sealsete õigusaktide kohaselt tasutud kohustuslikud sotsiaalkindlustusmaksud ja –maksed. Kuna kõik nimetatud sotsiaalkindlustusmaksed on kohustusliku iseloomuga, siis ei ole neist ühegi korral põhjendatud mahaarvamise piiramine Eestis saadud tulu osakaalu alusel isiku kogu maksustatavas tulus.
  Lõige täpsustab ka, et välismaal saadud tulu tulumaksuvabastus tähendab ainult topeltmaksustamise vältimise eesmärgil kehtestatud vabastusi, eelkõige vabastusmeetodi rakendamise tõttu mittemaksustatavat välisriigis saadud palgatulu (TuMS § 13 lg 4) ja dividende (TuMS § 18 lg 1¹). Ainult sellise tulu suhtes on residendist füüsilisel isikul võimalik valida tulumaksuga maksustamine, mis võimaldab vältida § 28² lõikes 2 sätestatud mahaarvamiste piirangu rakendumist.
  
  
• § 29 lõige 2 täpsustab, et tulumaksuga maksustatakse tulu, mida mitteresident sai residendist juriidilise isiku juhtumis- või kontrollorgani liikme (§ 9) või mitteresidendi Eestis asuva püsiva tegevuskoha juhtorgani liikme ametiülesannete täitmise eest. Maksustamise mõttes ei ole oluline see, kas sellist tasu maksab residendist või mitteresidendist isik, vaid asjaolu, et tasu saadakse äriühingu või püsiva tegevuskoha juhtumis- või kontrollorgani liikme ametiülesannete täitmise eest.
  Juhtimis- või kontrollorgani liikme tasu on sisuliselt palgatulu üks liik, mida maksustatakse sarnaselt muude töise tulu liikidega ja millelt tulumaksu kinnipidamata jätmise korral peab maksukohustuse täitmise eest vastutama maksumaksja ise. Tulumaksu kinnipidamise kohustus selliselt tasult tuleneb TuMS § 41 punktist 2. Juhul kui tasult ei ole mingil põhjusel tulumaksu kinni peetud, siis on tulu saanud mitteresidendil kohustus esitada 31. märtsiks tuludeklaratsioon (TuMS § 44 lg 5¹).
  
  
• § 29 lõige 4 täieneb punktiga 2¹, mille kohaselt tekib mitteresidendil maksukohustus, kui ta võõrandab Eestis asuvalt kinnistult saadud metsamaterjali. Metsamaterjal on metsaseaduse § 28 lõike 2 kohaselt – langetatud puu ja puutüvi, puutüve järkamisel saadud tüveosa ja raidmed. Metsamaterjalina ei käsitata kuni kümmet dekoratiivpuud.
  
  
• § 29 lõige 9 näeb ette, et mitteresidendile makstavad kindlustushüvitised maksustatakse sarnaselt residendile makstavate hüvitistega nii, nagu on sätestatud TuMS §-des 20 – 21 ja seda ka siis, kui mitteresidendile maksab kindlustushüvitise välja mitteresidendist kindlustusseltsi Eesti filiaal. Mitteresidendist kindlustusseltsi püsival tegevuskohal on kohustus kindlustushüvitiselt tulumaks kinni pidada tulenevalt TuMS § 41 punktist 6.
  
  
• § 36 lõige 7 kõrvaldab füüsilisest isikust ettevõtja erikonto arvestuse osas kehtivad põhjendamatud piirangud. Muudatuse tulemusena ei kaota füüsilisest isikust ettevõtja, kes kannab erikontole rohkem raha kui on ettevõtluse tulem, seeläbi õigust konto kasvu tervikuna ettevõtlustulust maha arvata, vaid maha ei või arvata üksnes ettevõtluse tulemit ületavat osa. Samuti võib muudatuse kohaselt TuMS § 32 lõikes 4 sätestatud, põllumajandussaaduste ja metsamaterjali võõrandamisest saadud tulust teha lubatud täiendav mahaarvamine erikontol olevas summas sisalduda, ilma et see mõjutaks mahaarvamise perioodile järgneval aastal esitatavas tuludeklaratsioonis tehtavat arvestust. Seega on erikonto maksuarvestuse puhul oluline eelkõige see, et erikonto jääk ei oleks väiksem ettevõtlustulu summast, mille maksustamise ettevõtja on edasi lükanud.
  Seoses TuMS § 14 lõike 5 muudatusega, mille kohaselt võib ettevõtlustulust ettevõtlusega seotud kulusid maha arvata lisaks Eesti äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjale ka muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja, samuti füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev mitteresident, kellel on Eestis registreeritud püsiv tegevuskoht, laieneb nimetatud isikutele ka õigus lükata erikonto abil edasi oma Eestis saadud ettevõtlustulu maksustamist.
  
  
• § 37 lõige 2 täieneb põhimõttega, et kui füüsilisest isikust ettevõtja võõrandab vara, mis on saadud teiselt füüsilisest isikust ettevõtjalt § 37 lõikes 7 sätestatud korras (ettevõtte üleandmise või pärimise käigus), siis lisatakse selle vara müügihind või vahetuse teel saadud vara turuhind tema ettevõtlustulule.
  TuMS § 37 lõike 7 järgi võib füüsilisest isikust ettevõtja oma ettevõtte hulka kuulunud vara üle anda või pärandada isikule, kes jätkab ettevõtte tegevust ning seda ei loeta erandina üldpõhimõttest vara isiklikku tarbimisse võtmiseks, mis tooks kaasa tulu- ja sotsiaalmaksu tasumise kohustuse sellise vara turuhinnalt. Vara üle võtnud füüsilisest isikust ettevõtja jaoks on selle vara soetamismaksumus null (välja arvatud juhul, kui ta on hiljem teinud kulutusi selle vara täiendamiseks või parendamiseks) ja maksustamise neutraalsuse tagamiseks tuleb kogu müügi- või vahetustehingust saadud tulu lugeda tema ettevõtlustuluks, sarnaselt sellega, kui vara oleks võõrandanud selle üle andnud ettevõtja ise.
  
  
• § 38 täieneb lõikega 1¹, mis sätestab põhimõtte, et isik, kes võõrandab pärimise teel omandatud vara, saab soetamismaksumuse hulka arvestada vaid enda tehtud kulud ning soetamismaksumust, mis on tekkinud pärandaja kantud kuludest, kasu arvutamisel arvesse ei võeta.
  Muudatus välistab pärandaja poolt kantud soetamismaksumuse mahaarvamise pärija vara võõrandamisel saadud kasust. Ühetaolise maksustamise põhimõttest tulenevalt arvestatakse TuMS kohaselt vara võõrandamisest saadud kasu iga isiku ja iga tehingu lõikes eraldi. Kuigi tsiviilõiguslikes suhetes tehakse vahet kinke ja pärimise teel omandatud varaga ülekantavatel õigustel ja kohustustel, ei ole maksuõiguses sellise vahe tegemine põhjendatud. Nii kingituse kui ka pärandi saaja omandavad vara tasuta ja seega nii kingisaaja kui ka pärija kasu vara võõrandamisest on kogu tehingu müügihind. Kummalgi juhul ei ole tehtud kulutusi võõrandatava vara omandamiseks ning soetamismaksumus seega puudub (välja arvatud, kui on tehtud kulusid vara täiendamiseks või parendamiseks).
  Seejuures on oluline silmas pidada, et juba pärandi saamine on pärija jaoks tulu, ehkki see on tulumaksust vabastatud (TuMS § 15 lg 4 p 1). Pärandvarana saadud tulu on maksust vabastatud isiku maksevõimelisust arvestades, et pärija ei peaks maksukohustuse täitmiseks pärandvara müüma. Kui aga päritud vara siiski müüakse, ei ole maksuvabastuseks enam põhjust ning saadud kasu maksustatakse tavakorras, samadel tingimustel mistahes viisil omandatud vara võõrandamisest saadud kasuga. Kuivõrd TuMS § 38 sätestab tingimused soetamismaksumuse arvesse võtmiseks vara võõrandamisel, mõjutab lõike 1¹ kehtestamine kasu maksustamist, mis saadakse pärast muudatuse jõustumist, st alates 1. jaanuarist 2015.   
  
  
• § 42 lõige 1 võimaldab residendist füüsilise isiku maksuvaba tulu arvesse võtta kõigi TuMS §-s 41 nimetatud väljamaksete tegemisel. Selleks tuleb maksumaksjal esitada maksu kinnipidajale avaldus, mille eesmärk on tagada maksuvaba tulu arvestamine korraga ainult ühe maksu kinnipidaja poolt. Maksuvaba tulu arvestamise avalduse esitamine on kasulik küll eelkõige korrapäraselt saadava tulu puhul, kuid võib olla põhjendatud ka näiteks ühekordse suurema väljamakse korral, kui maksumaksjal muid, regulaarseid tuluallikaid samal ajal pole.
  
  
• § 46 lõige 1 sätestab erandi reeglist, et maksuhaldur väljastab maksuteateid üksnes residendist füüsilistele isikutele. Maksuteate väljastamine võib-olla vajalik ka TuMS § 31¹ lõigete 2 ja 3 kohaselt residendiga sarnaselt Eestis maksustatavast tulust mahaarvamisi teha sooviva mitteresidendist füüsilise isiku puhul, kes esitab § 44 lõike 5² alusel residendist füüsilise isiku tuludeklaratsiooni.
  Lõige 4 nihutab välisriigi tuludega seotud tulumaksu juurdemaksmise kohustuse 1. juulilt 1. oktoobrile. Muudatus võimaldab 1. oktoobriks tasuda juurdemakse residendil, kes on deklareerinud välisriigis saadud tulu, ning mitteresidendil, kes soovib teha § 31¹ lõikes 2 ja 3 sätestatud mahaarvamisi. Kuivõrd ka välisriikides deklareeritakse maksukohustused tulu saamise aastale järgneva aasta esimeses pooles ja lõpliku maksukohustuse suurus välisriigis selgub sageli veelgi hiljem, on muudatus vajalik, et anda maksumaksjale rohkem aega õige maksukohustuse arvutamiseks.
  
  
• § 48 lõike 4 punkti 6 muudatus kaotab rahandusministri kohustuse kehtestada määrusega erisoodustuse aluseks olev intressi alammäär. Edaspidi ei loeta erisoodustuseks turutingimustele vastava laenu andmist. Maksumaksjate õiguskindluse suurendamiseks on lisatud erand, mille kohaselt ei käsitleta kindlasti erisoodustusena sellise laenu andmist, mille intress on kõrgem kui kahekordne Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär. Muudatuse kohaselt tuleb lähtuda intressi maksmise hetke seisuga viimati väljaandes Ametlikud Teadaanded Eesti Panga poolt vastavalt võlaõigusseaduse § 94 lõikele 2 avaldatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast intressimäärast.
  
  
• § 48 lõige 5⁴ sätestab varasemalt TuMS § 13 lõike 3 punktis 8 sätestatud maksuvabastuse. Muudatuse kohaselt ei loeta erisoodustuseks kulutusi, mida tööandja teeb töötajale, kellel on tuvastatud töövõime kaotus alates 40%-st (kuulmispuude puhul kuulmislangusega alates 30 detsibellist) või kellele on määratud puude raskusaste, abivahendite andmiseks väärtuses, mis kalendriaastas ei ületa 50% töötajale selle aasta jooksul makstud ja sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast. Abivahendite andmine nimetatud piirmäära ületavas osas maksustatakse erisoodustusena. Erisoodustuse tekkimine (50% piirmäära võimalik ületamine) määratakse kindlaks mitte jooksvalt abivahendite andmise kalendriaasta kestel, vaid alles siis, kui on selge selle aasta jooksul makstud töötasu summa, st aasta viimase kuu eest esitatavas erisoodustuse deklaratsioonis (deklaratsioonivormi TSD lisa 4).
  
  
• § 49 lõikes 4 (samuti § 53 lõikes 3) asendub sõna „äripartnerite“ sõnaga „koostööpartnerite“, et arvestada paremini mittetulundusliku tegevuse iseloomu. Muudatus seondub § 49 uue lõikega 4¹, mille kohaselt võrdsustatakse mittetulundusühingu ja sihtasutuse koostööpartneritega ühingu tegevuses osalevad vabatahtlikud ehk füüsilised isikud, kes osalevad ühingu tegevuses oma vabast ajast ja tasu saamata.
  TuMS § 49 lõikes 4 on sätestatud vastuvõtukulude maksuvabad piirmäärad. Tegemist on kuludega, mida residendist juriidiline isik teeb seoses külaliste või koostööpartnerite toitlustamise, majutamise, transpordi või meelelahutusega. Tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja kantud ühing võib neid kulusid teha maksuvabalt. Muud liiki juriidilise isiku jaoks on nimetatud kulude maksuvaba piirmäär 32 eurot kalendrikuus ning lisaks 2% tema poolt samal kalendrikuul tehtud isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast.
  Vabatahtlike tehtud, ühingu põhikirjaliseks tegevuseks otseselt vajalikke dokumendiga tõendatud kulusid (nt transpordi- ja sidekulud) tulumaksuga ei maksustata ja neid saab vabatahtlikule TuMS § 12 lõike 3 kohaselt hüvitada tulumaksuvabalt. Vabatahtlike võrdsustamine külaliste ja koostööpartneritega võimaldab teha täiendavalt eelkõige nn meelelahustuslikke ja toitlustuskulutusi (nt ürituste korraldamisel ühingu tegevuses osalevatele vabatahtlikele). Maksusoodustus kehtib nii nimekirja kantud kui ka muude mittetulundusühingute vabatahtlike suhtes, erinevus seisneb vaid ülalnimetatud piirmäärades. Maksusoodustus ei kehti vabatahtliku puhul, kes on samal ajal ühingu töötaja või juhtorgani liige. Viimasel juhul kohalduvad tavapärased erisoodustuse maksustamise reeglid.
  
  
• § 49 täieneb uue lõikega 6¹, mis välistab tulumaksuga maksustatavate kingituste ja annetuste hulgast tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja kantud ühingu vara üleandmise tema heategevusliku avalike huvides toimuva tegevuse eesmärkide täitmiseks. Praktikas põhjustas probleeme see, et ühingud ei saanud nt mõnele koolile, haiglale või muule nimekirja kandmata organisatsioonile vara ega rahalisi vahendeid ilma tulumaksukohustuseta üle anda. Ilma piiranguteta oli võimalik maksuvabalt kingitusi ja annetusi teha küll teistele nimekirja kantud ühingutele, kuid maksusoodustuse eesmärk ei ole annetatud vahendite üleandmine nö suletud ringis üksnes nimekirja kantud isikute vahel. Muudatus võimaldab ühingutel oma põhikirjaliste ülesannetega takistamatult tegeleda ja välistab nimekirja kantud ühingu põhikirjalistel eesmärkidel (avalike huvides ja heategevuslikult) üle antud vahendite käsitlemise kingitusena. Vahendite üleandmine peab olema dokumendiga tõendatud ja ühing peab olema suuteline selle eesmärki maksuhaldurile selgitama, vastasel korral loetakse üleantud vara turuhind jätkuvalt kingituseks.
  
  
• § 50 lõige 2 täiendab äriühingu omakapitali tehtud sissemaksete arvutamise korda äriühingute ühinemise ja jagunemise korral ning sätestab seaduses sissemaksete kahekordse arvessevõtmise keelu.
  Äriseadustiku § 391 kohaselt on äriühingute ühinemine võimalik kas sel moel, et ühendatav ühing lõppeb või uue äriühingu asutamisega nii, et lõppevad kõik ühinemises osalevad ühingud. Äriühingute ühinemise korral on vastavalt ühendavasse äriühingusse või uude asutatud äriühingusse tehtud sissemaksena tulumaksuseaduse tähenduses käsitletav ühinevatesse äriühingutesse tehtud sissemaksete summa, millest on maha arvatud enne ühinemist või selle käigus ühinevate äriühingute omakapitalist tehtud väljamaksed. Seega läheb ühinemisel alles jäävale või uuele äriühingule üle ühinemises osalenud äriühingutesse tehtud sissemaksete jääk ehk summa, mille ulatuses need äriühingud oleksid saanud teha väljamakseid omakapitalist ilma maksukohustuse tekketa.
  TuMS § 50 lõike 2 täiendus näeb ette erandi, mille kohaselt äriühingute ühinemise korral ei võeta arvesse nende omavahelisi sissemakseid teineteise omakapitali. Sellega välditakse põhjendamatut kohekordset (pikema äriühingute keti puhul ka mitmekordset) maksuvabastust, mis tekiks, kui üks äriühing teeb tema omakapitali tehtud sissemakse arvel omakorda sissemakse teise äriühingu omakapitali ning need sissemaksed kõnealuste ühingute ühinemisel liidetakse.
  Sama põhimõte seadustatakse ka äriühingute jagunemise korral. Jagunemisel käsitatakse omandava äriühingu omakapitali sissemaksena enne jagunemist tema omakapitali tehtud sissemakseid, mille arvel ei ole tehtud omakapitalist väljamakseid või mida ei ole üle antud teisele äriühingule, ning jaguneva äriühingu poolt talle üle antud samasuguste sissemaksete osa.
  
  
• § 54 lõike 2 kohaselt tekib maksumaksjal kohustus maksustamisperioodi põhiselt deklareerida mitte ainult TuMS §-des 49–53 nimetatud kulud ja väljamaksed, vaid ka TuMS §-des 50 ja 53 sätestatud maksukohustust mõjutavad asjaolud. Maksukohustuse tekkimist või selle suurust mõjutavad asjaolud on äriühingu omakapitali tehtud sissemaksed, välisriigis kinnipeetud ja tasutud tulumaks, saadud tulud, mille arvel saab TuMS § 50 lõigete 1¹ ja 2¹ kohaselt maksta tulumaksuvabalt dividende ja teha väljamakseid omakapitalist, samuti teisele äriühingule kuulunud samasugused õigused, mis on saadud äriühingute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise käigus. Näiteks tekib deklareerimise kohustus kui maksumaksja sai maksustamisperioodil mõnelt äriühingult dividendi või muu väljamakse, mis võimaldab maksumaksjal maksukohustuse tekketa maksta TuMS § 50 lõike 1¹ alusel dividende või teha TuMS § 50 lõike 2¹ alusel muid väljamakseid omakapitalist. Muudatuse tulemusena toimub maksumaksja omandatud õiguste arvestus deklaratsioonivormil TSD. Nii on maksumaksjal alati ülevaade, kui palju tal maksuvabastust või – vähendust võimaldavaid õigusi on. Muudatuse tulemusena deklareerimata õigusi maksuvabastuseks ja –vähenduseks kasutada ei saa.
  Residendist juriidiline isik ning Eestis püsivat tegevuskohta omav mitteresidendist juriidiline isik on kohustatud deklareerima asjaolud, mis võivad mõjutada nende §-des 50 ja 53 sätestatud maksukohustuse tekkimist või selle suurust, 31. detsembri 2014. seisuga 2015. aasta esimese maksustamisperioodi kohta, st 10. veebruariks 2015 esitataval TSD deklaratsioonil (§61 lg 44). Täpsemalt saate deklareerimisest lugeda juhendmaterjalist "Olulisemad muudatused lisadel 5, 7, INF1 ja TD". Ühendanud või ühinemisel asutatud äriühing ei või deklareerida tema omakapitali tehtud sissemaksena ühinemises osalenud äriühingu poolt tema omakapitali tehtud sissemakseid. Jagunemisel osalenud omandav äriühing võib deklareerida jagunemisel saadud omakapitali sissemaksena ainult jaguneva äriühingu poolt talle üle antud omakapitali sissemaksete osa.
  
  
• § 56 lõike 1 alusel peab maksuhaldurile deklaratsiooni esitama residendist juriidiline isik, kes on maksustamisperioodi jooksul maksnud dividende, muid kasumieraldisi, likvideerimisjaotiseid või teinud väljamakseid omakapitalist aktsia- või osakapitali või sissemaksete vähendamisel, aktsiate, osade, osamaksete või sissemaksete tagasiostmisel või tagastamisel või muul juhul. Deklaratsioonis näidatakse andmed omakapitalist tehtud väljamaksete suuruse ja saajate kohta.
  
  
• § 56¹ ja 56² alusel peavad tööandjad esitama kalendriaasta jooksul makstud isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise hüvitise ja töötajate maksuvabade tasemekoolituse kulude kohta informatiivse deklaratsiooni 1. veebruariks. Uuel vormil INF14 esitatakse andmed 2015.aasta kohta 2016.aasta 1.veebruariks.
  
  
• alates 01.01.2015 kaotavad kehtivuse enne 01.01.2000 teenitud kasumi jaotamist puudutavad üleminekusätted (TuMS § 60 ning § 61 lõiked 27 ja 28). Maksumaksjail, kellel on aastatel 1994 – 1999 teenitud jaotamata kasumit või kuni aastani 2004 kinni peetud tulumaksu jääki, on 2014. aasta jooksul võimalik maksta dividende ja veel ära kasutada eeltoodud sätetest tulenevad mahaarvamise õigused. Täpsema info leiate siit.