Võidujooksus rebivad ette need, kes suudavad oma majandusse tuua võimalikult suure tüki maailmamajanduses tekkivast lisandväärtusest.

Äri kohalemeelitamist mõjutab hulk tegureid – sihtturgude asukoht, ressursside olemasolu, ühendusteed, poliitiline stabiilsus, majanduskeskkond jm.

Üks majanduskeskkonna atraktiivsust kujundav valdkond on maksustamine – arvatakse, et maksukonkurents on oluline element, mis mõjutab suurärisid oma tegevuse logistikat planeerima. Sellest on paljud riigid ka oma maksupoliitiliste otsuste tegemisel lähtunud. Eesti teiste hulgas.

Usutavam on, et maksupoliitilised mudelid mõjutavad rohkem kohalikku väikeettevõtjat. Suurkorporatsioonide otsused rajanevad eelkõige sihtturgude, ressursside ja ühendusteede kättesaadavusel. Maksureюiimide erisused võetakse valikute tegemisel arvesse alles teises järjekorras.

Oma majanduse kasvatamise eesmärgi võib küll rajada ka suurkorporatsioonide välisinvesteeringutele ja mõneks ajaks on sellel ehk isegi positiivne mõju, sest töökohti luuakse lühikese aja jooksul palju. Samuti on olematu tehnoloogilise arengutaseme juures võit ilmne – välisinvesteeringud toovad kaasa uue tehnoloogia.

Teisalt aga on paratamatu, et väikeriigi tööjõupakkumine ja taristute maht kannatab ära vaid üksikute suurettevõtete sisenemise. Reeglina tuuakse arenevasse riiki korporatsiooni väärtusahelas madalamal astmel paiknevad tööprotsessid.
Arvestades globaalsete ettevõtete kõrge võimekusega oma tegevusi ümber paigutada, odavamate asukohtade konkurentsisurvet ning iga riigi pürgimust saada kõrgema väärtusega töö pakkujaks, võib väikeriigi majandust tabada ühel hetkel halvatus, kui siinsed suured tööandjad otsustavad oma tegevuse mujale viia.

Võib muidugi loota, et äraviidu asemele tuuakse kõrgema lisaväärtusega tootmisahela lüli, kuid väheusutav, et see areng kiiresti toimub. Ei muutu ju senised 1000 telefonikorpuste kokkukruvijat päevapealt ühtäkki tootedisaineriks – oodatav teadmiste ja oskuste tase on liiga erinev.

Riigi senine maksupoliitika on toetanud välisinvesteeringuid ja ettevõtete kasvu. Erinevalt maailmas valdavalt levinud klassikalisest tulumaksust maksustame Eestis ettevõtte kasumit mitte selle tekkimisel, vaid siis, kui kasum ettevõttest välja võetakse. Teisisõnu – seni kui teenitu ettevõtte arendamiseks kasutatakse maksukohustust ei teki. See poliitika on olnud edukas ja täitnud oma eesmärki. Eesti ei pea oma majanduse arenemise tempot sarnaste tingimustega riikide seas häbenema.
Ja kuigi Praxise uuring tulumaksu toimimisest jäi kokkuvõttes kõhklevaks, tuleks usaldada samas uuringus käsitletud ettevõtjate arvamust, kes on kehtiva tulumaksukorraldusega rahul.

Siiski on aeg küps hindamaks, kas möödunud sajandi lõpu tulumaksupoliitika on täna veel asjakohane. Ettevõtte tulumaksu hiilgeajad jäid 19. ja 20. sajandisse. Maks toimis väga hästi, kui ettevõte tegutses ühe õigusruumi või riigi piires. Asi läks keeruliseks, kui äri hakkas laienema üle piiride.

Kui ettevõtte tegevus toimub mitme riigi territooriumil, tekib küsimus – missuguses riigis on saadud maksustatav tulu. Kui tulu on teenitud natuke igal pool, siis kuidas peaks kasum riikide vahel jaotuma? Reeglina püütakse tõestada õigust saada maksutulu, mitte sellest loobuda. See ongi paljudel juhtudel viinud topeltmaksustamiseni.
Kasvava ebaselguse klaarimiseks asusid riigid sõlmima kahepoolseid topeltmaksustamise vältimise lepinguid. Ühelt poolt püütakse lepingutega luua rohkem selgust rahvusvaheliste tehingute maksustamisse, kuid teisalt püüab iga riik ka muid majanduspoliitilisi eesmärke saavutada. Üheks selliseks eesmärgiks on luua konkurentsieelised, et meelitada kasum, kapital või investeering just oma mõjualasse.

Tänaseks on topeltmaksustamise vältimise lepingute võrgustik niivõrd mahukas ja keeruline, et pelgalt sellest ülevaate saamine on tõsine uuringuvaldkond. Juba ainuüksi Eesti Vabariigil on hetkel lepingud 47 riigiga ja see nimekiri aina pikeneb. Peale selle räägitakse pidevalt ümber olemasolevate lepingute tingimusi. Lisanduvad veel EL määrused ja direktiivid, mis reguleerivad ühenduse riikide maksukohustusi.

Oleme jõudmas ajastusse, kus tegelikust tootmisest või teenuse osutamisest on olulisem, kuidas ettevõtlus paberil paistab. Eri riike läbiva väärtusahela puhul jaotavad maksunõustajad kasumi paberil, mitte tegeliku tulemi järgi. Selleks, et maksukulu oleks võimalikult väike.

Kui Eesti püüaks ettevõtete tulu maksustamise poliitikaga käia ühte sammu nn vanade traditsiooniliste riikidega, oleks tegemist ette kaotatud lahinguga, sest meil ei ole pakkuda mahukaid taristuid ega piisaval hulgal erioskustega tööjõudu, mis lubaksid paindlikkust ja muljetavaldavaid majandushiide kohale meelitada.

Isegi kui oleme edukad suurte firmade riiki toomisel, on nendelt õiglase tulumaksuosa kogumise väljavaade nigel, tulenevalt ammendamatutest optimeerimise võimalustest, mida pakub üleilmne konkureerivate maksulepingute võrgustik.
Suurkorporatsioonide harud konkureerivad meie koduturul kohaliku väikeettevõtjaga. Kodumaine tootja on maksude mõttes väga hästi hallatud – üldiselt on maksudistsipliin kõrge ja maksuhalduril piisav võimekus tagada maksude laekumine juhul, kui tootjal peakski tekkima kiusatus sellest hoiduda.

Kuna aga väiketootjal puudub samaväärne võimalus nautida maksulepingute ja rahvusvaheliste finantskeskuste pakutavaid lahendusi, satub ta suurte korporatsioonidega võrreldes paratamatult ebasoodsamasse seisu.

Lõpuks jääbki siinsele ettevõtjale valik – kas minna suurtootja allhankijaks, või sulgeda hingitsev äri.

Tänane Eesti ettevõtte tulumaksusüsteem, mis võimaldab reinvesteeritud kasumi maksustamata jätta, toob kohalikule tootjalemõningast leevendust. Kuid see leevendus toimib vaid senikaua, kui ettevõte kasvab, sest selles faasis ollakse suurkorporatsiooniga võrreldavas olukorras. Ettevõtte tegutsemise kõrgeim eesmärk on teenida kasumit ja kasumi väljavõtmisel peab tulumaksu ikkagi ära maksma.

Tuleb tõdeda, et tänane maailmamajanduse korraldus on loonud tõsise edumaa suurtele korporatsioonidele ja pärsib võimalusi keskmisele ja väikeettevõtlusele rajaneva elujõulise, paindliku ning dünaamilise majanduse ehitamiseks. See on objektiivne paratamatus ja Eestil tuleb õppida selles olukorras toime tulla.

Meie eesmärk peab olema võimalikult vähe haavatav majandus. Selle tagab piisavalt suur hulk turul kõrgväärtuslikku kaupa ja teenust pakkuvaid ettevõtjaid. Selleks aga on vaja soodsaid konkurentsi tingimusi.

Üheks konkurentsi ühtlustavaks teguriks võib olla ettevõtte tulumaksu kaotamine. Muidugi tuleb seejuures maandada riskid, näiteks säilitada läbipaistvuse reeglid, hoidumaks maksupaariariigi staatusest.
Soodne kasvukeskkond, mille toob kaasa konkurentsi võrdsustumine ja majandusmudeli elujõulisus, peaks õige pea taastama ka ajutiselt väheneva eelarvetulu. Suurele hulgale väikeettevõtjatele rajatud majandus loob oma paindlikkusega kindlust ka
tööjõuturul.

Maailmamajanduse arengut jälgides võib järeldada, et ettevõtte tulumaksust loobumine on aja küsimus. Niisugusest arengust võidavad need, kes suudavad trendi ette näha ja esimesena rakendada. Miks ei võiks Eesti olla ettevõtte tulumaksu kaotamise eestkõneleja maailmas?