Alates 2004. aasta 1. jaanuarist jõustunud säte ei laiene automaatselt kõigile tööandja poolt töötajate elu- ja töökoha vahelise transpordi korraldamisele tehtud kuludele. Seega on vajalik määratleda tehtud kulutuse vastavus tulumaksuseaduse § 48 lõikes 5.1 sätestatud põhimõttele, st. töötajal ei ole ühistransporti kasutades võimalik teekonda elu- ja töökoha vahel läbida mõistliku aja- või rahakuluga. Pelgalt äriühingu juhtorgani otsus, et firma võtab enda kanda töötaja kulud transpordiks elu- ja töökoha
vahel, ei saa olla piisavaks asjaoluks tulumaksuseaduse § 48 lg 5.1 sätestatud maksuvabastuse rakendamiseks. Siit tulenevalt on täiendava arvestuse pidamine hädavajalik ning sellest peavad selguma kõik olulised faktid maksusoodustuse rakendamiseks. Nimetatud sätte rakendamisel mängib olulist rolli mõiste "ühistranspordi kasutamise mõistlik aja- või rahakulu" sisustamine.
Ebamõistlik aja- või rahakulu võib olla tingitud järgmistest asjaoludest:
- töötajal puudub võimalus ühistranspordiga töö ja kodu vahel sõita, kuna tööpäev algab või lõpeb ajal, millal ühistransport ei tööta (nii vahetustega töö korral, kui ka olukorras, kus tööpäev on pikenenud lähtuvalt tehtudületunnitööst);
- kui töökoht asub piirkonnas (kohas), millel puudub ligipääs ühistranspordiga;
- kui ühistransport on küll kättesaadav, kuid ebamõistlik aja- või rahakulu tekib olukorras, kus ühistranspordil puudub otsene marsruut töökoha ja kodu vahel ning sõiduks tuleb kasutada näiteks arvukaid ümberistumisi. Samuti võib esineda olukordi, kus näiteks päevasel ajal on busside graafik selline, et ühistranspordi kasutamisega kaasneks ebamõistlik ajakulu (töötaja peab oluliselt varem enne tööpäeva algust tööle sõitma või saab oluliselt hiljem pärast tööpäeva lõppu koju või tekitavad ümberistumised olulise aja kulu võrreldes kogu vahemaa läbimisele kuluva ajaga ning töötaja töö iseloomust tulenevalt ei ole võimalik kasutada libiseva kellajajaga tööaja algust või lõppu).
Määravaks ei saa pidada asjaolu, et ühistranspordi kasutamisel jõutakse sihtkohta võrreldes sõiduautoga sõites oluliselt hiljem. Võrdlust ei peeta mitte sõiduauto ja ühistranspordiga liikumise ajakulu vahel, vaid võrdlusel võetakse aluseks tavapärane ühistranspordiga liikumisele kuluv aeg (nt kui on tegemist linnasisese marsruudiga, siis peakski arvestama, et linnas kulub ühistransporti kasutades 10 kilomeetri läbimiseks oluliselt rohkem aega kui kaugliiniga maanteel sõites).Teatavasti on ühistranspordiga liigeldes peatuste tegemine tavapärane, mistõttu ka selleks kuluvat aega ei saa iseenesest lugeda ebamõistlikku ajakulu tekitavaks asjaoluks. Seega aja kulu mõistlikkuse hindamisel on üksnes võrdlus kiireima võimaliku liikumisvahendiga (nt. sõiduauto, lennuk) kohatu. Kiireima liiklusvahendiga võrdlemise korral laieneks maksusoodustus enamikule Eestis tegutsevatele tööandjatele, kuid antud sätte eesmärgiks oli maksusoodustus andmine siiski neile tööandjatele, kes korraldavad nende töötajate transporti, kellel on olnud elukohajärgse töökoha leidmise võimalused piiratud (eeskätt maapiirkonnas) ning teises piirkonnas asuvaletöökohale jõudmine on kehvast ühistranspordi korraldusest tingituna seotud ebamõistlike aja- või rahakuludega.
(veebruar 2004)
