1. Kas isikliku sõiduauto kasutamisel töösõitudeks tuleb arvestust pidada, kui hüvitust makstakse alates 1000 kroonist või 1001 kroonist?

Isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmine on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 14.06.2006. a määrusega nr 164. Määruse kohaselt võib juriidilise isiku pädeva organi või tema poolt volitatud isiku kirjaliku otsuse alusel (milles näidatakse sõidu otstarve, hüvitise suurus ja sõidu kuupäev või periood, mille jooksul tehtud sõite hüvitatakse) ühes kalendrikuus arvestust pidamata maksta hüvitist kuni 1000 krooni ühe hüvitist saava füüsilise isiku kohta. Seega arvestust tehtud sõitude kohta tuleb pidada alates 1001 kroonise hüvituse maksmisest, kui ei soovita tasuda tulumaksu erisoodustustelt.
(oktoober 2004)

 2. Kui tööandja kasutab ettevõtluses töötaja omandis olevaid töövahendeid, kas siis on tegemist isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamisega analoogse tehinguga ja kas võib maksta analoogselt ka kompensatsiooni?

Töötaja isikliku sõiduauto kasutamist töö- või ametisõitudeks ning tööandja nimetatud kulude hüvitise arvutamise ja maksmise kord ning maksuvabad piirmäärad on sätestatud Vabariigi Valitsuse 14.06.2006. a määrusega nr 164. Nimetatud määrus käsitleb ainult töötaja isikliku sõiduauto kasutamisega seotud kulude hüvitamist ning seda ei ole võimalik kasutada ega laiendada analoogselt muudele töötaja isiklikus omandis olevatele ja tööandja ettevõtluse tarbeks kasutatavatele töövahenditele.
Kui tööandja kasutab oma ettevõtluses töötaja isiklikus omandis olevaid töövahendeid, siis võib töötajaga sõlmida vara kasutamise kohta võlaõigusliku lepingu ning maksustamine toimub lähtuvalt sõlmitud lepingust. Kui tegemist on rendilepinguga, siis maksustatakse kogu renditulu. kui on sõlmitud vara kasutamise leping, siis maksustatakse vara kasutamise eest makstud summa kui muu tulu jne. Seejuures on tööandja kohustatud tehtavalt väljamakselt kinni pidama tulumaksu. Nimetatud väljamaksed sotsiaalmaksuga maksustamisele ei kuulu.
Tööriista puhul on tegemist vallasasjaga, mille omandiõigust ei registreerita üheski registris, seetõttu on oluline tõendada, et ettevõtluses kasutatav tööriist kuulub füüsilisele isikule, kellega kavatsetakse sõlmida võlaõiguslik leping. Tõendiks võib olla tööriista ostudokument, kus maksjaks on isik. Vastupidisel juhul, kui on tõendamata, et tööriist kuulub isikule, võib väljamakset käsitleda palga väljamaksena.
(mai 2004)

3. Töötaja või teenistuja isikliku sõiduauto parkimistasud. Kuidas neid käsitletakse maksustamise seisukohalt?

Vabariigi Valitsuse 14.06.2006. a määruse nr 164 alusel hüvitatakse isikliku sõiduauto kasutamise kulud töö- ja ametisõitudeks määruses sätestatud korras ja piirmäärades. Nimetatud määrusega hüvitatavate kulude loetelu ei kehtestata, seega määruses toodud piirmäärades kajastuvad kõik isikliku sõiduauto kasutamisega seonduvad kulud, sh ka parkimistasud. Sarnane põhimõte kehtib ka tööandja sõiduauto kasutamise puhul, kus erisoodustuse hinnaks on 4000 krooni kuus, olenemata ettevõtlusega mitteseotud sõitude tegelikest kulutustest.
(oktoober 2004, uuendatud jaanuar 2009)

4. Kas tööandja võib hüvitada nn kaubiku (st ei ole sõiduauto) omanikust töötajale, kes kasutab seda tööalasteks sõitudeks (remonttööde läbiviimine erinevates kohtades ja selleks töövahendite kaasavõtmine), dokumentide alusel tehtud kulutused ilma maksukohustust tekkimata TuMS § 12 lg 3 alusel?

Jah. TuMS § 12 lg 3 alusel võib tööandja hüvitada füüsilisele isikule tööandja kasuks/huvides tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, välja arvatud need juhtumid, mille kohta on kehtestatud eraldi kord. Kuna kaubik ei ole isiklik sõiduauto, mille tööülesanneteks kasutamisel on hüvitise maksmiseks kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega tingimused ja piirmäärad, siis on võimalik kaubiku töösõitudeks kasutamisel hüvitada dokumentide alusel tehtud kulud TuMS § 12 lg 3 alusel.
(detsember 2006)

5. Kas volikogu esimehele saab rakendada Vabariigi Valitsuse määrust nr 164 "Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja piirmäärad"?

Sõidukulude hüvitamisel on volikogu esimees võrdsustatud teenistujaga tulenevalt avaliku teenistuse seaduse § 12 lõikes 2 sätestatust. Sama paragrahvi alusel laieneb volikogu esimehele ka Vabariigi Valitsuse määrus nr 108 "Teenistuslähetuste kulude hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja kord".
(oktoober 2006)

6. Eesti tööandjal on töötaja välisriigis (mitteresident). See välisriigis olev töötaja kasutab oma isiklikku sõiduautot tööülesannete täitmiseks. Eesti tööandja maksab talle palka ja vastavalt Vabariigi Valituse 14.07.2006 määruses nr 164 sätestatud korras ja tingimustel ka hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest. Kas Eesti tööandjal on õigus maksta nimetatud maksuvaba hüvitist, kui töötaja töö tegemise koht asub välisriigis?

Jah. Erisoodustusi võib teha nii residentidele kui mitteresidentidele, tulumaksuseadus ei sea siin piiranguid. Vastavalt tulumaksuseaduse § 31 lõige 1 punktile 8 ei maksustata mitteresidendile makstavat isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist juhul, kui hüvitise maksmine toimub Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja piirmäärades. See säte kehtib ka juhul, kui mitteresidendi töökoht asub väljaspool Eestit. Sama seaduse § 48 lõige 4 punkt 5 kohaselt maksustatakse üle piirmäära makstud summad erisoodustusena, s.t kui Eesti tööandja on oma mitteresidendist töötajale maksnud hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest tööülesannete täitmiseks üle määrusega sätestatud piirmäärade, siis peab Eesti tööandja maksma üle piirmäära makstud summalt tulu- ja sotsiaalmaksu ning täitma vorm TSD lisa 4.
Samuti juhime tähelepanu, et tööandja on kohustatud vormil INF 14 kajastama kõikidele töötajatele (nii residentidele kui mitteresidentidele) kalendriaasta jooksul väljamakstud hüvitiste summad.
(märts 2008)