Rahvastikuprognoos, nagu juba nimi ütleb, prognoosib rahvastiku tulevikku tõenäoliselt tulevikus toimuvatele eeldustele tuginedes. Prognoosimisel võetakse arvesse prognoosi tegemise ajal valitsenud tingimused ja trendid ning püütakse nendele tuginedes tulevikku ette näha. Järelikult tähendab tingimuste muutumine ka tuleviku muutumist ja vajadust uue prognoosi järele.
Eestis leiab tihti avalikku kõlapinda arutelu, kas eestlastel on võimalik rahvana püsima jääda – räägitud on neljast lapsest naise kohta, väljarände piiramisest ja sisserände soodustamisest. Statistikaamet üritas vaadata, mis juhtuks, kui praegused trendid muutuksid veidi, ehk siis, kui palju peaksid praegused sündimuse ja rändetrendid muutuma, et saaks rääkida kasvavast ja noorenevast rahvastikust.
Eesti rahvastikku iseloomustavad praegu järgmised demograafilised näitajad: vanusjaotuselt on 1980-ndate suured vanuserühmad jõudnud aktiivsesse sünnitus-, kuid ka rändeikka. Samas on vanuserühmad, mis on juba 20. eluaastate esimeses pooles, eelmistest tunduvalt väiksemad, sest 1990. aastatel oli Eestis sündimus eri põhjustel väga madal.
Summaarne sündimuskordaja (TRF), mis näitab keskmist laste arvu naisel, on olnud viimased viis aastat (2009–2013) keskmiselt 1,64. Rahvastiku taastootmise taseme säilitamiseks peaks see olema aga 2,1. Summaarne sündimuskordaja on küll praegu pigem languses, kuid vaadates 15 aasta trendi, on näha siiski tõusu ja seda näitavad ka 2014. aasta andmed. Naised sünnitavad peamiselt vanuses 25–34. Oodatav eluiga sünnimomendil on meestel 73 eluaastat ja naistel 81.
Igal aastal rändab Eestist välja paar tuhat inimest rohkem kui saabub, enamasti on kadu kõige suurem 20–39-aastaste hulgas. Mehi rändab välja vähem, aga tagasi tuleb rohkem, naiste rändesaldo on sügavamas miinuses kui meeste oma, st naised lähevad ja jäävad enam.
Järgnevalt on analüüsitud muutusi rahvastikus viie stsenaariumi korral, neist stsenaariumid nr 2–5 on positiivsed:
• Stsenaarium nr 1: Trendid jätkuvad: praeguste sündimustrendide jätkumine koos tasakaalus välisrändega (lahkujaid ja saabujaid on võrdselt).
• Stsenaarium nr 2: Sündimus suureneb: summaarne sündimuskordaja on suurendatud 2,1-ni, mis on rahvastikutaasteks vajalik tase.
• Stsenaarium nr 3: Tagasiränne suureneb: sündimus ei suurene, aga toimub suuremamahuline tagasiränne.
• Stsenaarium nr 4: Sündimus ja tagasiränne suurenevad: tagasirände ja sündimuse kasv.
• Stsenaarium nr 5: Sündimus ja koguränne suurenevad: suurem sündimus ja tagasiränne ning uued sisserändajad.
Stsenaarium nr 1: Trendid jätkuvad
Praegune rahvastikuseis ja -trendid näitavad selget suunda vananemise ja vähenemise poole. Vananevas ühiskonnas väheneb sündivate laste arv. Osaliselt tuleb see sünnitusealiste naiste arvu vähenemisest, osaliselt sellest, et sündide arv jääb alla taastetaset – sündiv põlvkond on väiksem kui sünnitav. Praeguste trendide jätkudes väheneks rahvaarv 30 aastaga umbes 100 000 inimese võrra. Keskmine aasta sündide arv väheneb 10 aasta pärast 14 000-st 11 000-ni ja jääb sinna perioodi lõpuni. Surmade arv kasvab praeguselt 15 000-lt umbes 20 aastaga 18 000-ni, sest vanemaealiste põlvkonnad on järjest suuremad. Rahvaarvu iga-aastane vähenemine kasvab, jõudes paarituhande suuruselt miinuselt ligi –8000-ni.
Stsenaarium nr 2: Sündimus suureneb
Kui sündimus oleks taastetasemel (TRF=2,1) ja välisränne tasakaalus, oleks 30 aasta jooksul rahvaarvu vähenemine poole väiksem. Esimesel viiel aastal oleks loomulik iive isegi 2000 inimesega aastas positiivne ja järgmisel viiel aastal enam-vähem tasakaalus. Edasi väheneks rahvaarv iga aasta kasvavalt umbes 2500–3500 inimest. Umbes 25 aasta pärast hakkaks vähenemine peatuma – sündide ja surmade erinevus jääb järjest väiksemaks.
Stsenaarium nr 3: Tagasiränne suureneb
Teine oluline tegur sündimuse kõrval, mis mõjutab Eesti rahvaarvu, on välisränne. Kahe viimase rahvaloenduse soo-vanusjaotuse ja sündide-surmade statistika järgi saab välja arvutada, kes on Eestist aastatel 2000–2011 lahkunud. Välisrände tõttu on Eesti rahvastik sel perioodil vähenenud 42 500 inimese võrra. Lisades sellele 2012. ja 2013. aasta välisrände saldo, saab tulemuseks, et 1. jaanuariks 2014 oli möödunud 14 aasta jooksul välismaale lahkunud ligi 49 000 inimest rohkem kui Eestisse saabunud.
Rohkem on Eestist lahkunud naisi. Enamik lahkunutest on praegu 20–54-aastased, kõige rohkem on 30–34-aastaseid. Tänaseks on osa lahkunutest surnud, osa on ise olnud varem sisserännanud ja nende side Eesti kui kodumaaga võib olla nõrgem. Kui võtta eelduseks, et edaspidi hakkavad lahkunud Eestisse tagasi tulema, on üsna selge, et see lõpetab vähemalt mõneks ajaks rahvaarvu vähenemise.
Tagasirändav rahvastik vananeb vaadeldava kolmekümneaastase perioodi jooksul veelgi, kuid tuleb tagasi koos lastega. Mõned võib olla välispäritolu elukaaslane. Püstitatud hüpoteesi kohaselt naaseb kokku ligi 36 000 inimest ehk umbes 70% praeguseks lahkunutest, kuid kõik neist ei ole ise lahkunud, vaid kaasa tulevad pereliikmed. Arvestades selle rahvastikurühma vananemist, jääb väikeste laste arv iga aastaga väiksemaks. Samuti on arvestatud, et enamik rändab Eestisse 15 aasta jooksul (aastas keskmiselt 1400 inimest), ülejäänud 15 aastaga tuleb väiksem ja järjest vanemaealisem rahvastikurühm (aastas keskmiselt 900 inimest). Rändes on tavaliselt üle 75-aastaste hulk sedavõrd väike, et neid ei ole mudelisse lisatud.
Sellise variandi korral, kus sisseränne suureneb, kuid sündimus jääb praegusele tasemele, väheneb rahvaarv aeglasemalt kui esimese stsenaariumi puhul, kuid kiiremini kui sündide arvu suurenemise puhul. Esimesel viiel aastal tasakaalustab välisränne peaaegu negatiivse loomuliku iibe, kuid siis hakkab iga-aastane rahvaarvu vähenemine kiirenema. Kolmekümne aasta pärast väheneb rahvastik umbes 7000 inimese võrra aastas.
Stsenaarium nr 4: Sündimus ja tagasiränne suurenevad
Kui õnnestuks tekitada olukord, et kasvaks nii sündide arv kui ka sisseränne, saaks Eestist kiiresti kasvava rahvastikuga riik. Esimesel viiel aastal, mil sünnitusealised on veel suuremad vanuserühmad, kasvaks rahvastik iga aasta enam kui 3000 inimese võrra. Alles kümne aasta pärast hakkaks enam mõjuma väike sünnitajate põlvkond ja suur vanemaealiste põlvkond, mille tulemusel hakkab rahvaarv vähenema. Vähenemine on vaid 1000–3000 inimest aastas.
Stsenaarium nr 5: Sündimus ja koguränne suurenevad
Üldjuhul on muidugi nii, et kui oma inimesed tahavad tagasi tulla, siis ilmselt tuleks Eestisse ka uusi sisserändajaid. Viimase stsenaariumi kohaselt lisandub sisserändesse saldona 600 uut nooremaealist immigranti aastas – arvestades, et meil on rännet piirav kvoot ja osa saabujaid lahkub riigist. Kuigi ka siis hakkab 15 aasta möödudes rahvaarv ikkagi vähenema, jääb aastane vähenemine alla 2000 inimese ja pikemas perspektiivis jõuab rahvastik jälle kasvule.
Stsenaariumide võrdluse tulemused
Stsenaariumide võrdlus näitab, et kõigi variantide puhul rahvaarv 30 aasta jooksul küll väheneb, kuid sündimuse tõus ja positiivne sisseränne võimaldavad selle trendi pöördumist pikemas perspektiivis, kuid sündimuse püsimisel taastetasemel on näha vähenemise aeglustumist. Järeldus – positiivne sisseränne üksi ei kompenseeri kaugeltki loomuliku iibe langust.
Suurem sündimus kasvatab sündivat põlvkonda, kes omakorda hakkab sünnitama. Et aktiivne sünnitusiga on naistel üsna pikk – umbes 20 aastat (vähemalt on kujunenud selliseks viimasel paarikümnel aastal), väheneb väiksearvulise põlvkonna mõju (1990-ndatel sündinud põlvkond) sündide arvule. Suurenev sisseränne ei suurenda ainult olemasolevat rahvastikku, vaid mõjutab ka sündimust ja suremust. Erinevate stsenaariumide rahvastiku keskmise vanuse erinevus on 5 aastat. Kõige kõrgem on rahvastiku keskmine vanus juhul, kui suureneb tagasiränne, aga ei suurene summaarne sündimuskordaja ja kõige noorem elanikkond on Eestis 30 aasta pärast juhul, kui suureneb ainult sündimus (ei toimu suuremat tagasirännet).
Ülaltoodust saab järeldada, et nende tagasihoidlike muutuste juures on kõige selgem mõju sündimuse kasvul. Ainult sisserände kasv lükkab rahvastiku vananemist lihtsalt natuke edasi. Taastetasemel püsivate sündimusnäitajate korral sünniks praegu Eestis 4000 last aastas rohkem. Kui sündimust toetab ka sisseränne, kasvaks sündide arv 500-700 lisanduva lapse arvel veelgi.
Kokkuvõte
Eesti rahvastik on liikumas ühes selges suunas. Rahvastikus toimuv nõuab riiklikul tasemel kohanemist. Tegutsemissuundi on mitu, kuid neist tuleb midagi välja valida ja tegutsema hakata juba nüüd. Statistikaameti poolt 2014. aastal koostatud rahvastikuprognoosi tulemused on nii mõneski mõttes hirmutavad, kuid neid ei pea võtma kui pöördumatut teed. Kujunev tegelikkus võib tulla nii parem kui ka halvem, sest sündmustel on kriitilises seisus komme kumuleeruda mingil hetkel kiiremas tempos, kuid kestnud trend võib jõuda ka punkti, kus asjad hoopis pöörduvad.
Käesolev uurimus näitlikustas sündide arvu kasvust, tagasirändest ja sisserändest tulevad võimalikud muutused rahvastikus. Sündide arvu kasv kas või kahe lapseni naise kohta annab kõige rohkem positiivseid tulemusi, seda toetaks noorte eestimaalaste tagasiränne ja uued sisserändajad. Puhas sisseränne rahvastiku noorendamiseks peaks olema kokku kümnetes tuhandetes, väiksem maht ei avaldaks olulist mõju. Sellise hulga sisserändajate koondumisega kaasneks aga ka probleeme.
Laste sünnitamist ei saa aga ette võtta riikliku tellimusena. Euroopas on riike, kus sünnib keskmiselt kaks last perre. Need on Iirimaa, Prantsusmaa ja Island. Üle 1,75 lapse naise kohta on Põhjamaades, Suurbritannias ja Belgias. Rootsis tehtud uuringu järgi kasvas seal sündimus veel mõne aasta eest tänu sellele, et kõrgharidusega vanemad on järjest rohkem valinud väärtuseks pere ja lapsed. Riik on teinud sellise elustiili loomulikuks, lihtsaks ja toetatuks. Viimasel paaril aastal on nii Rootsis kui ka paljudes teistes riikides, kus eelnenud majanduskasvu tingimuses sündimus suurenes, sündimus aga taas pisut langenud (ka Eestis).
Eestis jääb osa lapsi sündimata näiteks ka seetõttu, et meeste ja naiste hulk selles vanusrühmas on küll üsna võrdne, kuid piirkonniti tasakaalust väljas. Naised jätkavad meestest sagedamini haridusteed keskhariduse järgselt, seetõttu on linnades noori naisi palju rohkem. Maal ja väiksemates linnades on pereloomise vanuses mehi naistest rohkem. Elukohaerinevusega seonduva kõrval on seega teemaks ka hariduslik lõhe meeste ja naiste vahel ning maal asuvate erialast haridust nõudvate töökohtade sooline nihe meeste ametialade eelistamise suunas.
Alis Tammur,
vanemanalüütik,
Statistikaamet
