Eestil kui riigil pole ühtset ettevõtluspoliitikat peale Euroopa abirahade jagamise, ja kui ühe ministeeriumi eestvedamisel natuke antakse, siis kellegi teise käsi teeb varsti jälle midagi teistpidi.

FIE-de ettevõtlustulu ei ole enam kõige rängemalt maksustatav tululiik. Sellegipoolest tunnevad paljud füüsilisest isikust ettevõtjad ennast juba ette isiklikult diskrimineerituna, kui mingitest seadusemuudatustest rääkima hakatakse: niikuinii tehakse jälle ära! Tegelikult  pole asi päris nii hull, sest viimastel aastatel on seadustes tehtud ka pisiettevõtjatele kasulikke muudatusi. Aga Eestil kui riigil pole ühtset ettevõtluspoliitikat peale Euroopa abirahade jagamise, ja kui ühe ministeeriumi eestvedamisel natuke antakse, siis kellegi teise käsi teeb varsti jälle midagi teistpidi.

Kuidas meil siis praeguse seisuga FIE ja osaühingu ainuomaniku-juhatajana tegutsemisel ettevõtluses teenitud raha isiklikuks tarbeks kasutamise ja selle maksustamisega lood on?

Miskipärast ei pea ettevõtlusest rääkijad seda tihti üldse tähelepanu vääriliseks, kuigi igasuguse ettevõtluse kõige esimene eesmärk on ennekõike endale ja oma perele igapäevaseks äraelamiseks raha teenimine. Päris tavaline on äriplaanide koostamine ilma, et ettevõtlusega teenitud raha isiklikku tarbimisse võtmise maksustamisest ettekujutust omataks.

Eesti reeglid teevad fiienduse nii lihtsaks, kui see üldse olla saab. Tulumaksuga maksustamiseks liidetakse inimese kõik tulud kokku, summale on ette nähtud üks maksuvaba miinimum ja ettevõtluse kassapõhine maksuarvepidamine ei pea tasakaalus olema: ettevõtluse kulusid võib teha ükskõik millisest rahast, peaasi, et maksud õigeks ajaks makstud saab.

Sotsiaalmaksu aga peab maksma, kui ettevõtluse tulu nullist suurem on. Seda muud tululiigid ei mõjuta. Kui ainuke tulu on ettevõtlustulu ja inimene riiklikku pensioni ei saa, peab sotsiaalmaksu maksma vähemalt miinimumkohustuse jagu ka siis, kui aasta kahjumiga lõppeb.

Väga paljud FIE-d peavad sotsmaksu miinimumkohustust nende diskrimineerimiseks väljamõeldud leiutuseks. Tegelikult on asi ravikindlustuses: sotsmaksu miinimumnõue on ette nähtud ühtviisi kõigile töist tulu teenivatele inimestel, nii palgatöötajatele, FIE-dele kui äriühingu juhatuse liikmetele, ja see on  number, mille eest inimene saab meil ravikindlustuse. Ainult et palgatöötaja eest maksab sotsmaksu ära tööandja ja töötaja ise selle raha riigile äraandmisega kokku ei puutu, FIE aga peab kõik oma maksud ise maksma ja seepärast tunneb kogu aeg omal nahal, kui suur meil tööjõu maksukoormus tegelikult on.

Äriühingu ainuomaniku-juhataja elu on natuke keerulisem. Ettevõtjaks on tema äriühing, mitte tema ise. FIE-dega ongi reeglid lihtsamad sellepärast, et nemad on ise nii ettevõtjad kui ka need, kes oma ettevõtluses teenitud raha isiklikuks tarbeks kasutavad. Meil on küll kombeks nimetada ettevõtjateks osanikke-aktsionäre ja mõningase mööndusega FIE-sid, mitte äriühinguid. Tegelikult on ettevõtjateks äriseadustiku järgi FIE-d ja äriühingud, mitte äriühingute omanikud. Viimaseid võiks nimetada ettevõtlikeks inimesteks, aga juriidilises mõttes ei ole nad ettevõtjad.

See aga tähendab, et osaühingu või aktsiaseltsi rahad ei ole nende omaniku raha, ja omanik ei saa seda päris vabalt oma isiklikuks tarbeks kasutada. Tänu Riigikohtu otsustele on küll olukord muutunud ja äriühingu raha kasutamine selle omanike poolt maksustamise mõttes vabam, aga FIE-del on see ikkagi lihtsam.

Äriühingust saavad selle osanikud/aktsionärid raha põhimõtteliselt igal ajal ja suvalises koguses välja võtta ja seda maksustatakse nagu dividendi. Seda ka siis, kui omanik on juhatuse liige. Praegu on dividendi pidanud deklareerima ja selle tulumaksu ära maksma siis, kui dividend välja maksti. Uue korra järgi hakatakse dividendi tulumaksu maksma põhimõtteliselt samamoodi, kui toimub FIE-de ettevõtlustulu maksustamine: aasta sees kolm avansilist makset ja järgmise aasta teises poolaastas eelmise aasta juurdemakse. Millal aga uus kord täpselt jõustub, ärme parem ennustame. Maailmamajanduses on kõige hullemad ajad alles ees ja seadusi annab alati  muuta.

Inimese aastatuludele on praegu tulumaksu määr 21%, sotsiaalmaksu määr aga nii palga- kui ettevõtlustulule 33%. Pärast 2007. aastat muutunud FIE-de maksuarvestuse aritmeetikat on ettevõtlustulu maksukoormus sama, mis palgatulul ja juhatuse liikme tasul.

Dividendide tulumaksumäär on praegu 21/79 ehk 26,6% ja sotsiaalmaksu sellelt maksta ei tule. Kuna Eestis on veel palju aastaid raha-kohe-kätte rohkem päevakorral kui mujal arenenud maailmas, peetakse meil sotsiaalmaksu ebameeldivaks koormaks. Tegelikult peaks sellest erinevalt tulumaksust maksvale inimesele endale ainult kasu olema, aga sellest saadakse aru alles siis, kui järsku tervisega midagi juhtub ja tuleb mõnda aega hakkama saada haigushüvitisega. Pension on aga esialgu alati piisavalt kaugel. Praktilised ja turumajandusega harjunud ameeriklased hakkavad oma pensionile mõtlema kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist, aga enamasti õpitakse ikka ainult iseenda hädadest.

Dividendilt ei võeta aga sotsiaalmaksu vastu ka siis, kui inimene seda maksta tahaks. Et omaniku nimele laekuks sotsiaalmaksu, peab ta saama lisaks dividendidele ka töist tulu. Üldjuhul tähendab see juhatuse liikmeks olemist ja juhatuse liikme tasu saamist.

Juhatuse liikme tasu ei ole palk (töötasu) meie seaduste terminoloogias, aga seda maksustatakse nagu palka: tulumaks peetakse väljamaksmisel kohe kinni ja brutotasult makstakse sotsiaalmaks. Ainuke erinevus palgaga võrreldes on see, et juhatuse liikmele ei ole ette nähtud töötuskindlustust, nagu FIE-delegi.

Seega lähevad juhatuse liikme tasult maksud kohe kogu ulatuses riigile, samuti praeguse maksustamise korra juures ka dividendidelt. FIE aga maksab aasta sees avansilisi makseid ja teeb tasaarvestusmakse alles järgmise aasta 1. oktoobriks, seega on raha tema käes kauem. Nagu öeldud, peaks äriühingute olukord kunagi muutuma.

Et saada ravikindlustust, peab ka juhatuse liikme nimele laekuma kuu kohta sotsiaalmaksu vähemalt miinimumnõude jagu, mida 2009. aastal arvutatakse 4350 kroonilt. Kuu kohta seega 1435.50 krooni, aastas 12 korda nii palju.

FIE võib aga kõiki oma rahasid igaks otstarbeks vabalt kasutada ja see ei too iseenesest maksustamises midagi kaasa, äriühingu omanik seda niisama vabalt teha ei saa. Kuigi omanik võib dividende igal ajal välja võtta, peab selleks, et seda dividendidena maksustataks, raha äriühingu kontolt oma isiklikule arvele liigutama või äriühingust sularahas välja võtma. Kui äriühingu kontolt makstakse omaniku isiklikku kulu, peab ta selle äriühingule tagasi maksma ja kui ta seda ei tee, on tegemist erisoodustusega. FIE-l pole selliste asjadega kunagi probleeme.

Riigikohus on otsustanud, et omanike poolt aasta sees väljavõetud raha on maksustamise mõttes dividend ka siis, kui pärast aasta lõppu kokku pandav aastaaruanne üldse kasumist ei näitagi. Kui ei ole kasumit, on tõenäoliselt kahjum, ja siis on aasta sees välja võetud dividend selle tekitanud või seda süvendanud. Siis aga võib aastaaruanne ka näidata, et äriühingul pole osakapitali suuruse nõude rahuldamiseks hinge taga enam piisavalt vara, ja omanik peaks nüüd midagi ette võtma: kutsuma kokku koosoleku ja otsustama, kas raha rohkem sisse panna või asi ära lõpetada.

Kui omanikud Riigikohtu otsuseid liiga entusiastlikult ära kasutama hakkavad, sattuvad mitmed neist ilmselt hätta, sest kui FIE-de maksustamine ja sellest tulenev rahaline olukord on n-ö tavalise mõtlemise kohane, siis äriühingu aastaaruanne ei pruugi seda olla – tõenäoliselt mõnelegi lugejale tuttav teema.

Dividendide suurusele ei sea äriseadustik sellist mõistlikkuse piiri, nagu juhatuse liikme tasule. Kui aga asi peaks lõppema pankrotiga – ja aasta sees raha kerge käega välja võttes võib see kergesti nii minna, sest tulemust kohe ju ei tea –, hindab pankrotihaldur seda kindlasti kui maksejõuetuse põhjustamist vähemasti raske hoolimatusega, tõenäolisemalt leiab asjas kuriteo tunnuseid.

Äriseadustiku § 157 lõige 3 ütleb nimelt, et osanikele ei tohi teha väljamakseid, kui ühingu viimase majandusaasta lõppemisel kinnitatud majandusaasta aruandest ilmnev ühingu netovara on väiksem või jääks väiksemaks osakapitali ja reservide kogusummast, mille väljamaksmine osanikele ei ole lubatud seadusest või põhikirjast tulenevalt. See, et väljavõetud raha maksustatakse kui dividendi, ei muuda seaduserikkumist olematuks. Maksustamine ja äriseadustiku rikkumine pole siin omavahel seotud.

Samamoodi on hinnatav ka koosoleku kokku kutsumata jätmine, kui äriühingu majanduslik olukord seda nõuab. Kui omanik ei ole juhatuse liige, pole see karistatav, aga juhatuse liikmete jaoks on tegemist äriseadustikus ettenähtud kohustusega, mille täitmata jätmine on väärteona karistatav.

Olavi Kärsna, ettevõtluskonsultant

Artikkel on avaldatud: Raamatupidamisuudised nr 1, 2009