Materiaalse põhivara mõiste
Kõigepealt on muidugi vaja jõuda selgusele mõistetes. Mis siis on materiaalne põhivara?
Nagu selgub mainitud juhendis ja standardis toodud määratlustest, vastab materiaalne põhivara järgmistele kriteeriumidele:
- uute toodete tootmiseks,
- kaupade tarnimiseks (hulgi- ja jaekaubandus),
- teenuste osutamiseks,
- rendile ja üürile andmiseks, laenamiseks või kasutamiseks muudel alustel. Erandiks on siinkohal kinnisvara. Üürile/rendile antav kinnisvara (maa ja ehitised) materiaalse põhivara hulka ei kuulu, kuigi näiteks samal eesmärgil kasutatavad ehitusmehhanismid ja sõiduautod kuuluvad; või
- halduseesmärkidel,
Järgmiseks on väga oluline aru saada, et materiaalse põhivara
olulisemaid omadusi on asjaolu, et materiaalne põhivara säilitab oma
füüsilise vormi kogu kasutusea jooksul. Tõsi küll, see võib nii
moraalselt kui ka füüsiliselt kuluda – vananeda, muutuda hapraks,
puruneda, lagunda (näiteks ehitiste puhul) ja muutuda lõpuks hoopis
kasutuskõlbmatuks, kuid seejuures on oluline, et seda tavaliselt ei
tarvitata ära. Vaatamata sellele, et suhteliselt pika kasutusea
tulemusena muutub materiaalse põhivara kvaliteet, jääb kvantiteet
enamasti samaks. See ei vähene ega teisene millekski, mis erineb
esialgselt kasutusse võetud asjast.
Materiaalse põhivara arvele võtmisel kasutatav mõõtühik (alampiir)
Iga ettevõtja, iga firma peab ise otsustama, millisest summast alates
lugeda materiaalne vara materiaalseks põhivaraks ja võtta sellisena
arvele (vt RTJ 5.12, IAS 16.9), ning fikseerima selle otsuse oma
raamatupidamise sise-eeskirjades.
Selle otsuse tegemisel ei tohi unustada olulisuse printsiipi. Oluline
on selline informatsioon, mille avaldamata jätmine või väärkajastamine
võib mõjutada aruannete kasutajate poolt aruannete põhjal tehtavaid
majandusotsuseid (RTJ 1.41 ja IAS 1.11).
Lihtne näide. Firmas, mille müügitulu on aastas 135 miljonit krooni ja
kus on 160 töötajat, loetakse põhivaraks vara, mille soetusmaksumus on
vähemalt 1500 krooni. Kas selline otsus on mõistlik? Võib-olla oleks
sellel firmal praktilisem, otstarbekam ja ökonoomsem tunnistada
materiaalseks põhivaraks vara, mille soetusmaksumus on näiteks 10 000
või enam krooni?
Et selles asjas selgusele jõuda, on vaja koguda lisainfot, nimelt: kui
palju on arvel materiaalse põhivara objekte, mille soetusmaksumus on
vähemalt 1500 krooni, kuid ei ulatu 10 000 kroonini? Milline on kokku
nende iga-aastane soetusmaksumus? Milline on firma aja- ja rahakulu
seoses nende varaobjektide arvestamisega? See ei tähenda ju ainult
nende esmast kajastamist, vaid ka amortisatsiooni arvutamist,
aastainventuuride tegemist, hiljem nende mahakandmise ja müügi
kajastamist, nende objektide kajastamist raamatupidamise aastaaruandes.
Järelikult tähendab see töötajate ajakulu kõigile loetletud tegevustele
ja vastavaid kulusid nende palgale ja sellega seotud maksudele. Peale
selle on ka muid kulutusi: lisakulud paberile, toonerile, kasutatava
tarkvara litsentsi võimalikule kallinemisele seoses
raamatupidamiskirjendite arvu suurenemisega jne. Ainult selle vara
arvestusest saadavat kasu sellega seotud kulutustega võrreldes võib aru
saada, kas tehtud otsus on mõistlik ja majanduslikult otstarbekas. Kui
selgub, et sääraseid objekte (mille soetusmaksumus on vähemalt 1500
krooni, kuid ei ulatu 10 000 kroonini) soetatakse igal aastal umbes 40
tükki kogumaksumusega 140 000 – 150 000 krooni, kuid mida on aastatega
kogenenud nii palju, et nende arvestamiseks tuleb palgata eraldi
töötaja, kelle palk koos maksudega on 190 000 krooni aastas, siis
tõenäoliselt ei saa otsust pidada mõistlikuks ega otstarbekaks.
Nagu juba varem sai mainitud (eelmises numbris ilmunud artiklis), ei
ole keelatud ühendada üksikuid väikese maksumusega objekte ja rakendada
sise-eeskirjadega kehtestatud materiaalse põhivara arvele võtmisel
kasutatava alampiiri nende ühismaksumuse suhtes (IAS 16.9).
Üpris sageli tehakse raamatupidamisarvestuses (ja järelikult ka
raamatupidamisaruannete koostamisel) üks ja sama väga huvitav viga.
Materiaalse põhivarana võetakse arvele objektid, mis esmapilgul
vastavad kõigile eelloetletud materiaalse põhivara kriteeriumidele,
kuid mis siiski ei ole materiaalse põhivara objektid. Näitena võib tuua
sellised esemed nagu arvutimonitorid, printerid, autorehvid, uksed ja
väravad, mis on sageli arvele võetud eraldi objektidena.
Loetletud esemeid ühendab neile kõigile ühine omadus – eraldi võetuna
ei ole nad kellelegi vajalikud. Kas on võimalik midagi näha monitoris
ilma arvutita? Kas meil õnnestub printida midagi printeril, kui ei ole
arvutit? Muidugi ei ole see võimalik, niikaugele ei ole tehnikaprogress
veel arenenud. Kas me saame liikuda neljal autorehvil ilma autota? Mis
kasu on uksest ilma hooneta ja väravast ilma tarata? Ei mingit.
Kummatigi tuleb väga, väga ja väga (tõepoolest – väga!) sageli
selliseid objekte näha arvestuses materiaalse põhivara hulgas.
Seejuures raamatupidajailt, kes kõiki neid esemeid arvestavad, mingit
arukat seletust võib kuulda väga harva. Kas see tähendab, et neil pole
õigus? Parem muudame mõnevõrra küsimuse sõnastust – kas see tähendab,
et neil pole kunagi õigus?
Mõistagi ei tähenda. Kõik äsjaloetletud esemed on mõne põhivaraobjekti
elemendid või komponendid. Selleks, et raamatupidaja, jurist, juht või
mõni muu töötaja saaks oma firmale olla arvutit kasutades kasulik, peab
sellel arvutil olema monitor ja see peab olema ühendatud printeriga. Ei
ole võimalik sõita rehvideta autoga. Järelikult, kui me ostsime arvuti
ja auto ning kui me hakkasime neid kasutama, olid need komplekteeritud
nimetatud komponentidega (või elementidega, kui kellelegi nii rohkem
meeldib).
Kui aga mõne aja möödudes tuli osta raamatupidaja arvutile monitor ja
firmajuhi autole rehvid, olid selleks teatud põhjused. Monitor läks
rikki, aga suvel ostetud autol ei olnud talverehve. Need tuli osta.
Monitori näite puhul võib raamatupidaja mõistagi teha otsuse kajastada
uut monitori raamatupidamisarvestuses varana. Tõsi küll, sellisel juhul
tuleb algselt koos kogu komplektiga ostetud ja hiljem purunenud
monitori jääkmaksumus kanda kuludesse. Kui raamatupidaja mingil
põhjusel ei tea selle jääkmaksumust või (olgem ausad) raamatupidaja ei
viitsi otsida purunenud monitori soetusmaksumust ja akumuleeritud
kulumit ning neid maha kanda, ei saa uue ostetud monitori arvele võtta.
Selle maksumus tuleb sellisel juhul kanda kuludesse.
Mis puutub ostetud talverehvidesse, siis need võib vabalt arvele võtta,
kuna neid ei ostetud vanade asemele, vaid neid lihtsalt polnud olemas.
Kummatigi, austatud raamatupidajad, mingil juhul ei tohi unustada, et
ei monitor ega rehvide komplekt pole põhivara iseseisvad objektid. Need
on vaid suuremate objektide komponendid, koostisosad. Seepärast, kui
kunagi hiljem tuleb kajastada mõne sellise põhivara suurema objekti
väljalangemist (näiteks seoses nende müümisega), on vaja kajastada ka
nende arvestuses eraldi kajastatud üksikute koostisosade
väljalangemist. Kahjuks tuleb üpris sageli näha materiaalse põhivarana
kajastatud autorehvide komplekte, kusjuures autot ei ole (kuna see on
juba müüdud), või kuut monitori nelja arvuti kohta (kaks monitori
purunesid, nende mahakandmise eest keegi ei hoolitsenud, küll aga võeti
arvele kaks ostetud uut monitori). Mõistagi on säärased olukorrad
raamatupidamises arvestusvigade tagajärg.
Materiaalse põhivara hindamine soetamisel (esmane arvelevõtmine)
Materiaalse põhivara arvele võtmisel tuleb mõistagi alati juhinduda
soetusmaksumuse printsiibist. See tähendab, et vara tuleb arvele võtta
selle soetusmaksumuses. Soetusmaksumus ise aga ei kujune mitte ainult
konkreetse asja ostuhinnast, vaid ka kõigist muudest otsestest
kuludest, mida me oleme sunnitud kandma, et materiaalse põhivara
konkreetne objekt oleks toimetatud vajalikku kohta (s.o sinna, kus on
vajalik ja võimalik selle kasutamine) ning et see oleks viidud
sellisesse seisundisse, mille puhul oleks võimalik otstarbekohane
kasutamine.
Seega kohustuslikus korras lisanduvad soetusmaksumusele transpordikulud
seoses materiaalse põhivara objekti kohaletoimetamisega, samuti selle
paigaldus- ja monteerimiskulud. Väga sageli võib näiteks näha, et
mööbli soetamisel millegipärast "kaovad" selle kohaletoimetamise ja
koostekulud, lisamata neid mööbli maksumusele, kuigi mööbel ise
tunnistatakse põhivaraks ja võetakse arvele.
Mõnikord on nii, et transpordi- ja koostekulud kujunevad otsustavaks
määramaks seda, millega on tegu – kas materiaalse põhivaraga või
väheväärtusliku objektiga. Näiteks vastavalt sise-eeskirjadega
kehtestatud materiaalse põhivara arvele võtmisel kasutatavale
alampiirile loetakse materiaalseks põhivaraks ja järelikult võetakse
arvele materiaalne põhivara maksumusega 10 000 ja enam krooni. Meie
ettevõte ostis mööblit (ühe objekti) soetusmaksumusega 9400 krooni.
Transport ja kooste läks meile maksma 1500 krooni. Vastavalt
soetusmaksumuse printsiibile on selle objekti maksumus 9400 + 1500 = 10
900 krooni. See maksumus vastab põhivarana tunnistamise kriteeriumile.
Seepärast on mainitud objekt vaja võtta arvele. Kui aga transpordi- ja
koostekulud “kaovad“ seoses sellega, et need arvatakse kulude hulka,
“kaob“ ka materiaalse põhivara objekt koos kõigi siit tulenevate
tagajärgedega – tema maksumuse ebaõige kandmisega kuludesse
aruandeperioodil ja kulude vähendamisega järgnevatel perioodidel.
Kui kõne all on materiaalse põhivara selline objekt nagu kinnisvara ja
meil tuli selle ostmisega seoses maksta notaritasud ja riigilõivud,
lisatakse need summad tingimata kinnisvara soetusmaksumusele. Kui
kinnisvara soetamiseks on võetud pangast laenu, ja kinnisvara on
koormatud hüpoteegiga panga kasuks, kusjuures see on vormistatud ühel
notariaalselt kinnitatud dokumendil, mis sisaldab ühtaegu kahte
lepingut – kinnisvara ostu-müügilepingut ja hüpoteegi seadmise lepingut
– tuleb teil, kallid kolleegid, sellise kinnisvara soetamise
kajastamisel olla eriti tähelepanelikud.
Asi on selles, et notaritasu seoses kinnisvara ostu-müügilepingu
sõlmimisega ja riigilõiv kinnisvara kinnistamise eest lisatakse muidugi
kinnisvara maksumusele. Kuid notaritasul ja riigilõivul, mis on vaja
maksta seoses hüpoteegi seadmisega, ei ole kinnisvara soetusmaksumusega
otsest seost. Osta võib ju ka ilma hüpoteegita, mõistagi, kui on
piisavalt raha. Aga hüpoteegita ei saaks pangast laenu. Seega ei
puuduta need kulutused otseselt kinnisvara soetamist, vaid
laenusaamist. Keegi ei vaidle, et kaudne suhe neil ostuga siiski on.
Ainult ei tohi unustada, et soetusmaksumusele lisanduvad alati vaid
soetamisega seotud otsesed kulud. Seega, austatud raamatupidajad, ärge
unustage sarnasel juhul kulutusi notaritasudele ja riigilõivudele
õigesti jaotamast kinnisvara soetusmaksumuse ja perioodi kulude vahel.
Veidi tahaks peatuda ka materiaalsel põhivaral, mida me soetame
kapitalirendilepingu alusel. Meenutagem, et niinimetatud lepingutasu
tuleb vastavalt kehtestatud reeglitele (IAS 17.24 ja RTJ 9.34) lisada
arvele võetava renditava vara soetusmaksumusele. Lepingutasu kandmine
perioodi kuludesse on viga, mida kahjuks kohtab üpris sageli.
Kui liisingulepingu järgi asja omandiõigus meile automaatselt üle ei
lähe, ei pea me selle asja soetusmaksumusele lisama niinimetatud
jääkväärtuse, nagu seda käesoleval ajal nimetatakse peaaegu kõigis
Eesti sõlmitavates liisingulepingutes ja mis oma olemuselt on
tegelikult optsioonimaksumus, mille järgi rentnik võib renditava asja
välja osta, kui tal lepingu lõppemisel selline soov tekib.
Optsioonimaksumust, mida liisingulepingutes nimetatakse jääkväärtuseks,
ei pea kajastama raamatupidamisarvestuses ja järelikult ei pea
kajastama bilansis ei varades ega kohustustes (RTJ 9.36 ja IAS 17,24).
On veel üks liik "märkamatuid" kulutusi, mis tekivad seoses põhivara
soetamisega, mille suhtes raamatupidamisarvestuses tehakse samuti üsna
sageli vigu. Millegipärast neid ei kanta soetatava põhivaraobjekti
maksumusele, vaid perioodi kuludesse, mis on kahtlemata viga. Jutt on
kulutustest, mis tekivad seoses autode registreerimisega
autoregistrikeskuses.
Ei ole kahtlust selles, et kui asi puudutab autoostu, siis auto
registreerimiskulud on vajalikud selleks, et saaksime seda autot
rahulikult kasutada. Seepärast on õige lisada need kulud auto
maksumusele, aga mitte kanda need kuludesse. Kordan – raamatupidajad
eksivad sellistel juhtudel üpris sageli. Arvan, et tasub veidi peatuda
nendel selgitustel, mida on tulnud kuulata sellise vea teinud
raamatupidajate suust. Kõige sagedamini püüavad nad appi võtta
olulisuse printsiibi, mis on väga tähtis raamatupidamise arvestuse
korraldamisel ja aruannete koostamisel, kuid täiesti kohatu antud
juhul. Umbes nii, et kuna summa on väike, siis on ükskõik, kuhu see
kanda…
Austatud raamatupidajad! Olulisuse printsiip ei ole sugugi välja
mõeldud selleks, et sellega õigustada teadmatust, oskamatust või
soovimatust midagi teha. See printsiip teenib õilsat eesmärki –
varustada aruannete kasutajad kogu informatsiooniga, mis on vajalik
otsuste langetamiseks, tagades selleks vajalikud mõistlikud ja
ratsionaalsed kulutused. Ebaoluliste objektide lihtsustatud arvestus
ongi lubatud just sel lihtsal põhjusel, et ei tekiks liiga suuri
(eesmärgiga võrreldes) kulutusi ja jõupingutusi ebaolulise info
saamiseks.
Auto registreerimisele või lepingutasule tehtud kulutuste vale
kajastamine ei säästa raamatupidaja aega ega ettevõtte ressursse ning
ei paranda arvestuses koguneva ja aruannetes kajastatava info
kvaliteeti. Selliste tehingute õigele ja ebaõigele kajastamisele
raamatupidamisregistrites kulub ju raamatupidajal ühepalju aega.
Milleks siis seejuures viidata olulisuse printsiibile? Mida me
ettevõtte jaoks säästame või mida parandame, tehes
raamatupidamiseregistrisse ebaõigeid sissekandeid? Selliseid vigu tehes
me vaid demonstreerime oma puudulikke teadmisi või puudulikke oskusi
või siis, vabandage mind, oma laiskust.
Ajakirja järgmistes numbrites me jätkame seda teemat, käsitledes amortisatsiooni, kasutuskulusid, vara hindamist aastabilansis, mahakandmiskahjude ja materiaalse põhivara müügi tulemuste kajastamist kasumiaruandes.
Stella Zdobnõh, audiitor
Avaldatud: Raamatupidamisuudised nr 7 (110) 2008