Vastavalt tulumaksuseaduse (TuMS-i) § 48 lõikele 4 loetakse erisoodustuseks igasugust kaupa, teenust, loonustasu või rahaliselt hinnatavat soodustust, mida antakse töötajale seoses töötamisega tööandja juures. Muuhulgas on erisoodustuseks ka sõiduki tasuta või soodushinnaga kasutada andmine.
Tööandja sõidukiks loetakse tööandja valduses olevat sõidukit – olgu see siis tööandja omandis, soetatud liisingulepingu alusel, renditud, kasutuses (tasuta) kasutusvalduse lepingu alusel vms. Oluline on asjaolu, et sel ajal kui sõiduk antakse töötaja käsutusse, on see tööandja omandis või valduses.
Tööandja sõiduautode (M1 ja M1G kategooria sõidukite) puhul on seadusandja erisoodustuse maksukohustuse arvutamiseks kehtestanud erireeglid. Põhjuseks on asjaolu, et tööandja sõiduauto töötajale kasutada andmine on väga levinud ning maksukohustuse arvutamine vara kasutada andmise üldreeglite kohaselt oleks maksumaksjale liialt koormav. See on ka põhjuseks, miks tööandja sõiduauto kasutamise puhul on sätestatud maksukohustusele ülempiir.
Nimetatud ülempiir tõusis 2009. aasta 1. jaanuarist. Varasema 2000 krooni asemel on erisoodustuse ülempiiriks 4000 krooni kuus iga sõiduauto kohta (TuMS-i § 48 lõige 8).
Alljärgnevalt on toodud erisoodustuse arvutamise näited juhtudel, kui töötaja kasutab tööandja sõiduautot tasuta või soodushinnaga tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.
1. Töötaja kasutab tööandja sõiduautot ja sõiduauto kasutamise üle arvestust ei peeta.
Sõiduauto kasutamise üle ei peeta arvestust ning tööandja ei tõenda ka muude dokumentidega, et sõiduautot on kasutatud ainult ettevõtlusega seotud tegevuseks. Muu dokumendina ei ole piisav sõiduauto kasutamise kuludokument, sest kuludokument ei näita, et sõiduautot kasutati ainult töösõitudeks.
Tööandja poolt deklareeritav erisoodustuse hind on 4000 krooni.
2. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse nõuetekohaselt arvestust, millest selgub, et kõik sõidud on seotud tööandja ettevõtlusega. Töötaja tööülesanded ja töö tegemise koht on tööandja poolt vormistatud.
Töötaja hüve ei saa ja tööandjal maksukohustust ei ole.
3. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on töötaja teinud erasõite 1000 km kuus ja nende eest on töötaja tasunud tööandjale 4 kr/km kohta.
Töötaja tasub erasõitude eest vastavalt määrusele 1000 x 4 = 4000 krooni. Erisoodustust ei teki ning tööandjal maksukohustust ei ole.
4. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on töötaja teinud erasõite 300 km kuus ja nende eest on töötaja tasunud tööandjale 4 kr/km kohta.
Töötaja tasub tööandjale oma sõitude eest vastavalt määrusele 300 x 4 = 1200 krooni. Erisoodustust ei teki ning tööandjal maksukohustust ei ole.
5. Töötaja kasutab tööandja sõiduautot, mille vanus on üle 5 aasta ja silindrite töömaht kuni 2000 m3. Kasutamise kohta peetakse arvestust. Arvestusest selgub, et erasõite on tehtud 800 km kuus ja nende eest on töötaja tasunud tööandjale 3 kr/km kohta.
Töötaja tasub tööandjale erasõitude eest vastavalt määrusele 800 x 3 = 2400 krooni. Erisoodustust ei teki ning tööandjal maksukohustust ei ole.
6. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on töötaja teinud erasõite 1200 km kuus ja nende sõitude eest pole tööandja tasumist nõudnud. Tööandja sõiduauto on 2 aastat vana.
Tööandja arvutab erisoodustuse hinna vastavalt määrusele, 1200 x 4 = 4800 krooni. Sellest summast kuulub deklareerimisele ja maksustamisele ainult 4000 krooni, sest kui määruse alusel arvutatud erisoodustuse hind ületab 4000 krooni, siis loetakse erisoodustuse hinnaks 4000 krooni ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta.
7. Töötaja kasutab tööandja sõiduautot tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks ja sõitude kohta ei peeta arvestust. Töötaja tasus tööandjale 4000 krooni.
Tööandja tasub maksud erisoodustuse hinnalt, 4000 kroonilt, kuna puudub arvestus ja ka muude dokumentidega ei ole sõiduauto tegelikku kasutust või soodushinda võimalik määrata. Töötaja tunnistab, et kasutab sõiduautot ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Vastastikusel kokkuleppel tasub töötaja tööandjale erisoodustuse hinna 4000 krooni.
Määruses ei ole sätestatud võimalust, et töötaja poolt 4000 krooni tasumisel, mis ei tulene arvestusest, erisoodustust ei tekiks.
8. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on erasõite 800 km kuus ja nende eest on töötaja tasunud tööandjale 2000 krooni.
Vastavalt määrusele on erisoodustuse arvutatud hind 800 x 4 = 3200 krooni. Töötaja tasus sõitude eest 2000 krooni, mis on tasutud soodushinna alusel (2000 : 800 = 2.50). Deklareerimisele ja maksustamisele kuuluv erisoodustuse summa on 1200 krooni, mis saadakse arvutatud hinna ja soodushinna vahena (3200 – 2000 = 1200).
9. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on töötaja teinud erasõite 400 km kuus ja on nende eest tööandjale tasunud 2 kr/km kohta.
Erisoodustuse arvutatud hind on 400 x 4 = 1600 krooni. Töötaja on tasunud tööandjale sõitude eest soodushinnas (400 x 2 = 800 krooni). Arvutatud hinna ja soodushinna vahe on 800 krooni (1600 – 800 = 800). Tööandja deklareerib ning maksustamisele kuulub erisoodustusena 800 krooni.
10. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on erasõite 1200 km kuus ja mille eest töötaja on tasunud tööandjale 2 kr/km kohta.
Erisoodustuse arvutatud hind on 1200 x 4 = 4800 krooni. Töötaja on tasunud soodushinda arvestades 1200 x 2 = 2400 krooni. Erisoodustuse hinna ja soodushinna vahe on 1600 krooni (4000 – 2400 = 1600).
Siinkohal ei arvutata erisoodustuse summat arvutatud hinna ja soodushinna vahelt, vaid erisoodustuse hinna ja soodushinna vahelt, sest juhul kui erisoodustuse hind ületab 4000 krooni, loetakse erisoodustuse hinnaks 4000 krooni.
Kuidas toimub maksustamine, kui tegemist on veoauto, mitte sõiduautoga?
Kui töötaja kasutab tasuta või soodushinnaga tööandja omandis või valduses olevat sõidukit (v.a sõiduautot) – veoautot, bussi, kaatrit vms - loetakse erisoodustuse hinnaks selle vara rendile andmise turuhind või rendile andmise turuhinna ja soodushinna vahe. Turuhind on hind, mida sarnastel tingimustel omavahelistes tehingutes kasutavad sõltumatud osapooled, näiteks sõidukite puhul hind ja tingimused, millega sõidukeid rendivad oma klientidele sõidukite rentimisega tegelevad ettevõtted. Maksustatakse kogu erisoodustuse hind, olenemata selle suurusest, sest antud juhul maksukohustusel ülempiiri ei ole. Erisoodustuse hinna ülempiir on kasutusel ainult sõiduautode puhul.
Õigusaktid ei sätesta, kuidas peaks tööandja talle kuuluvate sõidukite töötajatele isiklikeks sõitudeks kasutada või mitte kasutada andmist dokumenteerima. Siin kehtivad üldised dokumenteerimisnõuded, ehk tööandja peab piisavate dokumentidega suutma tõendada kas ja kuidas selle sõidukiga tehtud sõidud on/olid tema ettevõtlusega seotud või mitte. Juhul kui on piisavalt dokumente veendumaks, et kõik sõidukiga tehtud sõidud olid ettevõtlusega seotud ning töötajate isiklikke (tasuta või soodushinnaga) sõite ei tehtud, siis ei teki ka maksukohustust.
