Lepingu olemus

Lepingu mõiste tuleneb võlaõigusseadusest. Leping on tehing lepingupoolte vahel, mille eesmärk on kaasa tuua õiguslikud tagajärjed.

Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik ning see põhimõte on lepingulises suhtes üks olulisemaid.

Lepingust tulenevaid kohustusi peab täitma, kuni lepingus kindlaks määratud eesmärk saavutatakse või leping lõpetatakse.

Lepingut saab lõpetada poolte kokkuleppel, lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega.

Leping on sõlmitud, kui jõutakse kokkuleppele lepingu olulistes tingimustes. Juriidilises keeles loetakse tahteavaldusteks vastavalt oferti (pakkumus) ning selle aktsepti (nõustumus).

Võlaõigusseadus reguleerib enamikku tüüplepinguid. Sellest hoolimata ei ole tegemist kõigile üheselt mõistetava regulatsiooniga. Eelkõige tekitab raskusi lepinguvabaduse põhimõte, mille järgi saavad pooled ise valida, kas ja kellega nad lepingu sõlmivad ja milliseid kohustusi nad lepinguga endale võtavad. Lepinguvabadus kehtib, kuni pooltel on võrdne kauplemisruum.

Ettevõtjatele omistatakse tugevam positsioon tema suuremate teadmiste tõttu ja sellepärast ei ole ka ettevõtjate vahelisi lepinguid seadusandlikul tasemel detailselt reguleeritud. Lähtuda tuleb enamasti põhimõtetest nagu hea usk, mõistlikkus, tavad ja väljakujunenud praktika.

Täismahus artiklit saate lugeda Raamatupidamisuudiste värskest numbrist (nr 4, 2019). Kui te ei ole veel jõudnud tellida ajakirja Raamatupidamisuudised, saate seda teha siit.