Täna jõustus võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muudatus, millega piiratakse kiirlaenude reklaami ning kohustatakse kiirlaenuandjaid laenuvõtja krediidivõimelisust hindama.Täna jõustus võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muudatus, millega piiratakse kiirlaenude reklaami ning kohustatakse kiirlaenuandjaid laenuvõtja krediidivõimelisust hindama.
Seaduse eesmärk on täpsustada tarbijakrediidilepingute suhtes kehtivat vastutustundliku laenamise regulatsiooni ja finantsteenuste, sealhulgas tarbimislaenude reklaami nõudeid.
Kavandatavad muudatused ei ole põhimõttelised, kuna vastutustundliku laenamise põhimõtte sisulist tähendust ei muudeta.
Seadusega sõnastatakse tarbija krediidivõimelisuse mõiste, mis tähendaks tarbija võimet krediit lepingus sätestatud tingimustel tagasi maksta.
Krediidiandja peab eelnõu järgi tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut, andmeid teiste varaliste kohustuste ning varasemate maksekohustuste täitmise kohta ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.
Krediidivõimelisuse hindamine ja selleks vajaliku teabe kogumine on uue seaduse järgi krediidiandja kohustus.
Varasemalt on Justiitsministeeriumi hinnangul laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtteid tõlgendades inimeste maksevõimelisust liiga pinnapealselt uurinud, väites, et laenaja peab ise esitama õigeid andmeid enda rahalise seisu kohta ning kiirlaenuandja ei pea neid andmeid üle kontrollima.
Reklaamiseaduse muudatustega sätestakse, et reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada selliseid lepinguid, võib sisaldada üksnes esmavajalikku teavet krediidiandja või krediidivahendaja ja tema osutatava teenuse kohta.
Reklaam ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks ning ei tohi kallutada tarbijaid läbimõtlematule laenuvõtmisele.
Samuti täpsustatakse finantsteenuse reklaami regulatsiooni üldise nõudega, et reklaamis ettenähtud kohustuslik teave peab olema esitatud viisil, mis on tavalise tähelepanu juures märgatav, arusaadav ja eristatav muust teabest.
