Euroopa Liidu liikmesriikidel on oma maksupoliitika kujundamisel võrdlemisi vabad käed. Tõsi, näiteks käibemaksu ja aktsiiside küsimusi reguleerivad mingis ulatuses erinevad Euroopa Liidu direktiivid. Mida aga ehk vähem teadvustatakse, on asjaolu, et kõiksugu maksuerandid ja -soodustused võivad endast kujutada (keelatud) riigiabi konkreetsele ettevõtjatele või ettevõtjate grupile.

Euroopa Kohus täpsustas kahes hiljutises lahendis Poola ja Ungari kohta, millal on maksuerand riigiabi ja millal selle pärast muretsema ei pea.

Mis toimus?

Poola kehtestas astmelise maksukaupade jaemüügile nõnda, et jaemüüja väiksema igakuise käibe korral oli ka maksumäär vastavalt väiksem ja teatud juhtudel ka 0%. Ungari kehtestas reklaamimaksureklaami edastamisel tekkivalt käibelt. Maksumäärad olid jällegi astmelised (mida väiksem käive, seda väiksem maksumäär ja teatud piirist alates ka 0%). 

Eesmärgiks oli mõlemal juhul väikseid turutegijaid kaitsta. 

Euroopa Komisjon leidis oma otsustes (kui väga lihtsustada), et käibe järgi astmeline maksustamine tähendab madalama maksumääraga ettevõtjate valikulist eelistamist ja tegemist on seega neile riigiabi andmisega.

Euroopa Liidu Üldkohus ei nõustunud ja tühistas mõlemad Euroopa Komisjoni otsused. Euroopa Kohus omakorda nõustus Üldkohtuga, et Komisjon ei tohtinud neid maksumeetmeid riigiabiks pidada. 

Mida Euroopa Kohus ütles?

• Maksumeetme riigiabiks pidamisel peab Komisjon tõendama, et kuigi maksusoodustus annab küll üldise ulatusega eelise kõigile, teeb ta seda tegelikult (varjatult?) ikkagi ainult teatud ettevõtjate või tegevusvaldkondade huvides.
• Liikmesriikidel on vabadus kehtestada selline maksusüsteem, mida nad peavad kõige sobivamaks, mistõttu kuulub ka astmelise maksustamise kohaldamine iga liikmesriigi kaalutluspädevusse.
• Riigiabi käsitlevate liidu õigusnormidega ei ole põhimõtteliselt vastuolus see, kui liikmesriigid otsustavad valida progressiivsed maksumäärad, mille eesmärk on võtta arvesse maksukohustuslaste maksu tasumise võimet. Asjaolu, et progressiivse maksustamise kasutamine on praktikas levinum füüsiliste isikute maksustamise valdkonnas, ei tähenda, et liikmesriikidel oleks keelatud seda kasutada, et võtta arvesse ka ettevõtjate maksu tasumise võimet.
• Komisjon ei olnud tõendanud, et maksumeetmed olid välja töötatud ilmselgelt diskrimineerivalt.

Eelnev ei tähenda, et riigid maksumeetmete kehtestamisel riigiabi küsimust silmas pidama ei peaks. Küll aga saime jälle selgust aina keerulisemaks muutuvas küsimuses, kust jookseb riigi maksuautonoomia ja teatud (nt kodumaiste) ettevõtjate lubamatu eelistamise piir.