12. veebruari 2020 määruses kohtuasjas nr 3-19-1672 selgitas Riigikohus juhatuse liikme pangakonto ja kinnisvara arestimist äriühingu maksukohustuse täitmise tagamise eesmärgil.

4. märtsil 2020 tegi Riigikohus lahendi haldusasjas, kus maksuvõlgnik oli vaidlustanud talle määratud maksusumma. Maksusumma oli määranud Maksu- ja Tolliamet, kes luges ühinguga seotud juriidilistele isikutele tehtud väljamaksed näilikeks tehinguteks ja kohustas äriühingut tasuma neilt väljamaksetelt tööjõumakse. Riigikohus aga vähendas määratud maksusummat lausa 80%. Mida Riigikohus otsustas ja mida see tähendab keskmisele ettevõtjale?

Laupäeval teatas välisminister Urmas Reinsalu, et Eesti aktiveeris inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 15, mis lubab ajutiselt taganeda mõnest konventsiooniga võetud kohustusest, sealhulgas õiglasest kohtupidamisest, kuid riigikohus rõhutab, et artikli 15 kohaldamisel kehtib endiselt põhiseadus ning seega on tagatud ka õiglane kohtupidamine.

Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas, et suhet ei saa lähisuhteks pidada üksnes vormiliste tunnuste alusel, vaid tähtsam on sisuline ühiseluline side inimeste vahel. Nii ei saa üksnes varasema abielu või kooselu faktist järeldada, et lähisuhe kestab ka pärast lahkuminekut. Kuivõrd mõningatel juhtudel võib lähisuhe siiski  jätkuda ka pärast lahkuminekut, tuleb see aga konkreetseid asjaolusid arvesse võttes igal üksikjuhtumil tuvastada.

Riigikohtu halduskolleegium juhtis tänases lahendis tähelepanu sellele, et ettevõtluses tehingute vormistamisel võib arvestada maksunduslike kaalutlustega, ent tehingule ei ole lubatud anda maksunduslike kaalutluste tõttu selle majandusliku sisuga võrreldes moonutatud juriidilist vormi.  Riigikohtusse jõudis OÜ Vallaste ja Partnerid (kaebaja) ning maksu- ja tolliameti (MTA) vaidlus maksuotsuse üle, milles MTA leidis, et kaebaja tehingud viie alltöövõtjast osaühinguga on näilikud ja tühised. Näilikkus seisnes MTA hinnangul selles, et tegelikeks alltöövõtjateks olid füüsilised isikud, mistõttu tulnuks tehingud maksustada tööjõumaksudega.

Riigikohtu halduskolleegium märkis esmalt, et ei nõustu MTA seisukohaga, nagu olnuks vaidlusalused tehingud näilikud. Näiliku tehingu puhul ei soovi pooled tegelikult tehingut sõlmida ega pea tehingus näidatud õigusi ja kohustusi enda jaoks siduvaks.

Praegusel juhul soovisid pooled, et alltöövõtjatest äriühingud teeksid kokkulepitud tööd, mille eest on neil õigus saada tasu. Sealjuures ei viidanud asjaolud, et pooltel oli varjatud kavatsus tekitada raha käsutamise õigus füüsilistele isikutele – makstud tasu jäi alltöövõtjatest äriühingute käsutada.