Nagu igapäevaelus, nii valitsevad ka investeerimismaailmas riskid, mõni nähtavam kui teised. Iga investeering oleneb sellega seotud üldisest ebakindlusest ning teguritest ja asjaoludest, mis on ettevõtte, majandusharu või varaklassi puhul spetsiifilised.

Erinevad riskid

Tururiskiks nimetatakse üldist riski, mis on olemas kogu turul ja mida pole võimalik hajutades vähendada. Näiteks mõjutavad kogu turgu majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised tegurid, nagu intressimäärade muutus, inflatsioon, majanduslangus ja sõda.

Kontsentratsiooniriskiks nimetatakse riski, mis on seotud ettevõtte või majandusharu spetsiifiliste teguritega. See on risk, et vähese hajutatuse tõttu mõjutab ühe või mõne üksiku ettevõtte käekäik suurt osa kogu investeerimisportfellist. Sellisteks riskideks on näiteks uus konkurent ja muudatused juhatuses või eeskirjades. Neid saab hajutades vähendada.

Likviidsusrisk on risk, et investeeringut ei ole võimalik soovitud ajal soovitud hinnaga müüa. Selline risk on tõsisem väikeste ettevõtete ja eksootilisemate väärtpaberite puhul, millega kaubeldakse harva, mistõttu müügisoovi korral võib olla keeruline leida kehtiva turuhinna juures ostjat ja peab leppima madalama hinnaga. Selline risk mõjutab rohkem suurinvestoreid, kes peavad leidma ostja suurele kogusele väärtpaberitele.

Krediidirisk on risk, et näiteks võlakirja välja andnud riik või ettevõte muutub maksejõuetuks. Samuti kuulub siia alla risk, et investeerimisfondi või börsil kaubeldava fondi valitseja pankrotistub ja ei suuda investorile raha tagastada.

Riskide mõõtmine

Riski mõõtmise all mõeldakse tavaliselt tururiski hindamist ja see hõlmab matemaatiliste vahendite ja tehnikate kasutamist.

Enim kasutatav riski mõõtmise meetod on kahepoolne: mida suurem on hinna kõikumine nii üles- kui allapoole, seda riskantsemaks seda peetakse. Kõikumist ehk volatiilsust mõõdetakse standardhälbega. Näiteks kui investeeringu tootlus kunagi ei muutu, siis investeeringu standardhälve on 0. Investeeringul, mille tootlus muutub, aga mis on alati täpselt 10% kaugusel keskmisest tootlusest, on standardhälve 10%. Mida suurem on standardhälve, seda rohkem tootlus üldiselt muutub ja seda riskantsem on investeering.

Viimasel ajal on hakanud tähelepanu saama ka riskiväärtuse idee (VaR). See meetod kasutab samuti standardhälvet, kuid keskendub kaotuse riskile ja püüab vastata näiteks küsimusele, kui palju on minu maksimaalne kaotus ühe aasta jooksul 99% tõenäosusega.

Kuna suur kõikumine kasumi poolel ei ole investori jaoks üldjuhul selline probleem nagu on kõikumine kahjumi poolel, siis kasutatakse riski mõõdikuna ka ainult negatiivsete tootluste standardhälvet või vaadatakse lihtsalt, milline on olnud väärtpaberi kõige suurem langus tipust põhja.

Kuidas hajutada investeerimisriski?

Üks levinuim investeerimisriski vähendamise meetod on sellise investeerimisportfelli koostamine, kus varade liigid, millesse investeerite, on tasakaalus. Portfelliteooria kohaselt on portfellil, millesse kuuluvad eri varaklassid, konkreetse tootlustaseme juures väiksem risk, kui ainult ühest varaklassist koosneval portfellil või portfellil, mille varad on tugevas seoses ja kipuvad ühtemoodi käituma. Näiteks näitavad majanduse tõusufaasis tavaliselt suurimat tootlust aktsiaturud, sest investorid on optimistlikud ja valmis võtma riske. Majanduslanguses aktsiad kukuvad, kuid tõusma kipuvad suurriikide valitsuste võlakirjad, sest investorid on hirmul ja ostavad võimalikult turvalisi väärtpabereid. Hõlmates varaklassid, mille investeeringute tootlus liigub portfellis erinevalt, saate end suurte kahjude eest paremini kaitsta.

Ühtlasi tasuks jälgida ka seda, kuidas on portfellis investeeringud hajutatud erinevate majandusharude ja piirkondade vahel. Kui investoril on aktsiad eri ettevõtetes ja majandusharudes ning väärtpaberid ka teistes varaklassides, näiteks võlakirjades, mõjutab ühte ettevõtet või majandusharu tugevalt puudutav sündmus või otsus neid vähem.

Kristofer Vähi, SEB finantsturgude riskinõustaja, SEB Foorum