Selle mure lahendamiseks leppisin autojuhiga kokku, et ta tuleb konsultatsioonile, kirjutab ILmar Ronk. Vestluse käigus saan uurida, et millest selline tunne tingitud on. Alustuseks küsitlen, et mida juht teeb selle aja jooksul. Selgub, et tegemist on riigisisese jaotusveoga ning juhi ülesandeks on kõigepealt kauba laadimine ning seejärel viia see määratud klientideni. Tellijate juures laeb autojuht loomulikult kauba ka maha.
Järgmisena loen ette liiklusseaduses kirjutatu ning uurin salvestuslehti. Liiklusseaduse § 130 lg 3 ütleb, et juhi tööaeg on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 kohaste vahe- või puhkeaegade ja muu tööõigust reguleeriva õigusakti kohaste vahe- või puhkeaegade vaheline aeg, millal juht on kohustatud autovedu sooritama, korraldama või ette valmistama. Edasi on Liiklusseaduse § 131 lg 3-s kirjas, et kui sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik, peab juht sõidu- ja puhkeaja andmed salvestama sõidumeerikuga nõukogu määruse (EMÜ) nr 3821/85 artikli 15 kohaselt.
Järgmisena vaatan, et millised toimingud on salvestuslehele registreeritud. Tulemus on üllatav – ei ühtegi registreeritud toimingut, mis kajastaks kauba peale ja maha laadimist. Küsin, et miks siis ei ole registreeritud nõuetekohaselt „muud tööd“. Autojuht vastab, et tööandja ei arvesta seda aega tööajana. Sarnaseid ütlusi olen kuulnud ka ennegi nagu näiteks: ei ole aega; tööandja ei luba lülitit kasutada; koolitusel öeldi, et pole mõtet; milleks teda üldse vaja on?
Selgituseks toon näite ja selgitan, miks vastava režiimi salvestamine on juhile kasulik ning tulevikus ei tekiks tunnet, et töö eest on liiga vähe tasu saadud. Näide: Juht on tööandja käsutuses kaksteist tundi ööpäevas. Märtsi kuus on kakskümmend kaks tööpäeva ehk 176 normtundi. Kui juht registreerib kõik toimingud, siis tööaja jooksul peab ta tegema vähemalt ühe 45 minutilise vaheaja. Meie näite puhul võtame vaheajaks ühe tunni. Artikli alguses saime teada, et vaheaegu ei arvestata tööaja sisse. Võttes vaheaja maha jääb järel üksteist tundi tööaega, millest sõidule kulub viis tundi ja „muuks tööks“ kuus tundi. Tekib ka kolm tundi ületunnitööd. Kuu jooksul koguneb 66 tundi so kaheksa lisa vaba päeva. Viime tunnid rahalisse vääringusse. Üldtöökokkuleppe alusel on siseriiklikul autoveol tunnitasuks 2.80 eurot. Kuu aja jooksul saame tasuna sõidu eest 308.00 eurot ja „muu töö“ eest 369.60 eurot.
Selle näite puhul on ilmselge, et kui juht ei kasuta lülitit, siis ta kaotab töötasus ja jääb ilma teenitud lisa puhkepäevadest.
Kokkvõtteks soovitan autojuhtidel järgida kehtestatud nõudeid töörežiimide registreerimise osas ning siis ei teki ka tunnet, et töö eest on liiga vähe makstud.
