1. Vanemapuhkuse mõiste

Puhkuseseaduse (PuhkS) 5.peatükk (§-d 27 – 31) hõlmab rühma puhkusi, mida nimetatakse perepuhkusteks.

Sellesse rühma kuuluvad:

1. Rasedus- ja sünnituspuhkus (

§ 27

);

2. Lapsendaja puhkus (

§ 28

);

3. Lapsehoolduspuhkus (

§ 29

);

4. Täiendav lapsepuhkus (

§ 30

);

5. Isapuhkus (

§ 30¹

);

6. Täiendav palgata lapsepuhkus (

§ 31

).

Kõigi nende puhkuste ühisjooneks on see, et nende saamise eelduseks on lapse (järjekordse lapse) tulek perekonda ja sellega seoses vanema(te)le täiendava vaba aja andmine vajalikeks ettevalmistusteks ja lapse eest hoolitsemiseks. Teisisõnu perepuhkuste eesmärgiks on täiendavate võimaluste andmine perekonnaelu ümberkorraldamiseks seoses  lapse tulekuga.

Vanemapuhkuste, kui üldmõistega (soomõistega) hõlmatud puhkuste õiguslik sätestatus ei ole ühesugune. Ta erineb nii subjektiti, eesmärgiti, kasutamise kohustuslikkuse, kasutamise aja eest tasustamise ulatuse, allikate, tasustamise korra ja kasutamise poolest. Neid erisusi käsitame eraldi iga puhkuse puhul.

Järgmised peatükid:

2. Rasedus- ja sünnituspuhkus
3. Lapsendaja puhkus
4. Lapsehoolduspuhkus
5. Täiendav lapsepuhkus
6. Isapuhkus
7. Täiendav palgata lapsepuhkus
8. Kokkuvõtteks

2. Rasedus- ja sünnituspuhkus

2.1. Rasedus- ja sünnituspuhkuse kasutamine

2.1.1. PuhkS § 27 kohaselt on naisel õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele 140 kalendripäeva. Mitmikute sünni või tüsistustega sünnituse korral antakse rasedus- ja sünnituspuhkust 154 kalendripäeva. Käesoleval ajal ei ole rasedusaegne puhkus sünnitusjärgsest puhkusest rangelt eraldatud. Ühe puhkuseosa vähenedes suureneb teine osa ja vastupidi. Puhkuse kasutamisõigust andvaks dokumendiks on arsti antud sünnitusleht.

2.1.2. Naine võib taotleda arstilt sünnituslehte alates ajast, kui arsti arvates on jäänud sünnituseni vähemalt 70 kalendripäeva (PuhkS § 27 lg 3). Naine võib taotleda sünnituslehte ka hiljem, kui eeldatava sünnituseni on jäänud vähem kui 70 kalendripäeva, sest raseduspuhkuse lühenemine toob kaasa sünnitusjärgse puhkuse pikenemise. Loomulikult peab arst sünnituslehe väljaandmisel arvestama nii tulevase lapse tervise kaitset kui ka naise töötingimusi.

2.1.3. Naise stimuleerimiseks õigeaegselt raseduspuhkusele minekuks sätestab ravikindlustuse seaduse (RaKS, RTI 2002, 62, 337; 2007, 24, 127) § 58 lg 1, et sünnituslehe alusel on naisel õigus rasedus- ja sünnituspuhkuse hüvitisele täies ulatuses, s.o. 140 või 154 kalendripäeva kestel vaid siis, kui ta on jäänud raseduspuhkusele hiljemalt 30 päeva enne arsti poolt eeldatavat sünnitust.

Kui naine jääb raseduspuhkusele hiljem, siis väheneb rasedus- ja sünnituspuhkuse üldine kestus nende päevade võrra. Nt. kui naine jääb raseduspuhkusele 10 päeva enne arsti poolt määratud  sünnitust, siis väheneb rasedus- ja sünnituspuhkuse üldkestus 20 päeva võrra ja selle kestuseks kujuneb vastavalt 120 või 134 kalendripäeva.

2.1.4. Enne rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist on rasedal õigus nõuda arsti vormistatud haiguslehe alusel töötingimuste ajutist kergendamist (nt. mõne tegevuse või operatsiooni ärajätmist jne) või ajutist üleviimist teisele tööle. Rasedale hüvitatakse sel juhul palgavahe ravikindlustuse seaduses ettenähtud korras (TLS § 63 lg 1).

Töötingimuste kergendamise või teisele tööle üleviimise võimatuse korral, kui selle on tuvastanud tööandja asukoha (elukoha) järgne tööinspektor, vabastatakse rase haiguslehel näidatud ajaks tööst ja makstakse kohustusliku ravikindlustuse hüvitist seaduses ettenähtud korras (TLS § 63 lg 2).

2.1.5. Kui raseda töö- või teenistuskohustisi on mõnel ülaltoodud viisil kergendatud, siis peab rase taotlema rasedus- ja sünnituspuhkust vähemalt 70 päeva enne arsti poolt määratavat eeldatavat sünnituspäeva. Kui rase taotleb rasedus- ja sünnituspuhkusele minekut hiljem, siis väheneb rasedus ja sünnituspuhkuse üldkestus hilinenud päevade võrra. Nt. kui selline rase taotles rasedus- ja sünnituspuhkust vaid 25 päeva enne eeldatud sünnitust, väheneb tema rasedus- ja sünnituspuhkus 45 päeva võrra ja on tegelikult vastavalt 85 või 109 päeva (Ravikindlustuse seadus § 58 lg 2).

2.1.6. Juhtudel, kui rasedus ja sünnituspuhkust on taotletud küll seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, kuid sünnitus toimub varem kui oli eeldatud, siis ka rasedus ja sünnituspuhkuse kogukestus ei muutu.

2.2. Sünnitushüvitis

2.2.1. Rasedus ja sünnituspuhkuse aja eest makstakse tööõigus- või teenistusõigussuhtes olevale töötajale sünnitushüvitist ¹. Hüvitist maksab haigekassa alates esimesest puhkuse kalendripäevast 100% ühe kalendripäeva keskmisest sotsiaalmaksuga maksustavast tulust ². (RaKs § 54 lg 1 p.4; § 58 lg 1). Hüvitis makstakse välja (kantakse töötaja pangakontole) kogu rasedus- ja sünnituspuhkuse aja eest enne puhkuse algust.

2.2.2. Töötajal ei ole õigust saada sünnitushüvitist (ka muid töövõimetuse hüvitisi) kui rasedus- ja sünnituspuhkus algab ajal mil isik on :

1) palgata puhkusel;

2) põhi- ja lisapuhkuse ajal hoolduslehel;

3) lapsehoolduspuhkusel;

4) osaliselt tasustatud puhkusel (TLS

§ 68

lg 1);

5) lapsendaja puhkusel.

Ülalnimetatud juhtudel tekib töötajal õigus saada rasedus ja sünnituspuhkuse hüvitist alles peale vastava seisundi lõppemist või lõpetamist ettenähtud korras, nt. palgata puhkuse, lapsehoolduspuhkuse jt lõppemist või lõpetamist töötaja algatusel. Teisisõnu ülalnimetatud juhtudel väheneb rasedus- ja sünnituspuhkuse tasuliste päevade arv nende päevade võrra, mil töötaja oli palgata puhkusel, lapsehoolduspuhkusel jne.

2.2.3. TLS § 68 lg 1 ei keela raseda ajutist üleviimist osalisele tööajale või osaliselt tasustavale puhkusele, sest üleviimise üheks eelduseks on kokkulepe töötajaga (töötaja nõusolek). Vältida tuleks siiski sellist osalisele puhkusele üleviimise aega, mil töötajal võib tekkida õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele ³.

^{_____________________
1} Sünnitushüvitist makstakse ka juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele, üle kolmekuulise tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud lepingu alusel teenustasusid saavale isikule ning füüsilisest isikust ettevõtjale, kes on kantud äriregistrisse või registreeritud maksuametis, kui nende sotsiaalmaks on makstud.
² Keskmise sotsiaalmaksuga makstava tulu arvutamise kohta vt. RaKS § 55.
³ Vt. Helve Toomla. PuhkS § 27, komm 4. Äripäeva käsiraamat. Tööõigus. Näidised ja kommentaarid 2008

3. Lapsendaja puhkus

Isikule, kes lapsendab alla 10-aastase lapse, antakse lapsendajapuhkust 70 kalendripäeva lapsendamise kohtuotsuse jõustumise päevast. Õigust lapsendajapuhkusele ei ole isikul, kellest lapsendatav põlvneb, samuti isikul, kes on selle lapse võõrasvanem (kasuvanem).

Lapsendamispuhkust antakse arsti antud lapsendamislehe alusel.

RaKS § 54 lg 1 p.5 kohaselt makstakse hüvitist lapsendajale 100% lapsendaja keskmisest kalendripäeva tulust.

Lapsendamist sätestab perekonna seaduse (RT I 1994, 75, 1326; 2006, 14, 111) 10. peatükk (§-d 73 – 91).

Lapsendaja hüvitis makstakse välja tervikuna.

Lapsendajapuhkus ei ole üleviidav teisele ajale.

4. Lapsehoolduspuhkus

4.1. Lapsehoolduspuhkus on kehtestatud täiendavate võimaluste loomiseks kuni 3-aastase lapse (laste) kasvatamiseks. Seda puhkust antakse lapse emale või isale vastavalt vanematevahelisele kokkuleppele, kui nad seda soovivad (PuhkS § 29 lg 1). Puhkus võib alata rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpupäevale järgnevast päevast ja lõpeb hiljemalt lapse 3-aastaseks saamise päevale järgneval päeval.

Lapsehoolduspuhkust ei anta, kui laps elab sotsiaalhoolekandeasutuses (PuhkS § 29 lg 4).

4.2. Eelnevast tuleneb, et võimalik on ka vanematevaheline kokkulepe lapsehoolduspuhkuse kasutamiseks vaheldumisi. Vaheldumiste arv ei ole piiratud.

Lapsehoolduspuhkuse kasutamise õigus on ka delegeeritav. Kui ema või isa ei kasuta lapsehoolduspuhkust, võib anda puhkust lapse tegelikule hooldajale, kes seaduslikul alusel elab Eesti Vabariigis. Lapse tegelik hooldaja ei pea olemas lapse ema või isaga sugulus- või hõimlussidemetes.

4.3. Lapsehoolduspuhkust võib kasutada kas ühes osas või osadena kuni lapse 3-aastaseks saamiseni (PuhkS § 29 lg 3). Lapsehoolduspuhkuse võib igal ajal katkestada.

Mingit etteteatamisaega lapsehoolduspuhkusele minekuks või lapsehoolduspuhkuse katkestamiseks PuhkS ette ei näe. Järelikult võib korduvalt minna lapsehoolduspuhkusele samuti korduvalt seda puhkust katkestada ning lapsehoolduspuhkuse kasutajaid vahetada. Ka ei kehtesta PuhkS tööandjale eespoolnimetatud asjaoludest teatamise vormi.

4.4. Lähtudes TLS § 48 lg 1 p-st 4, mis nõuab töölepingu pooltelt vastastikust viisakust, tuleb asuda seisukohale, et töötaja on kohustatud lapsehoolduspuhkusele minekust, lapsehoolduspuhkuse katkestamisest, kasutajate vahetumisest või kasutusõiguse delegeerimisest teatama tööandjale võimalikult vara kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil, kui kokku ei lepitud teisiti.

Lapsehoolduspuhkuse kasutamise avalduses peab olema märgitud, et keegi teine samaaegselt lapsehoolduspuhkust ei kasuta.

Tuleb arvestada, et tööandjal on kohustus kindlustada kõigile oma töötajatele ettenähtud või kokkulepitud töö ja töötingimused (TLS § 1). Mõne töötaja ajutine ettenägematu ärajäämine tööprotsessis nõuab tööandjalt suuremaid või väiksemaid ümberkorraldusi ⁴.

Olukord, et töötaja võib minna või naasta lapsehoolduspuhkusele igal ajal ilma etteteatamistähtajata, on tööandjale ebameeldiv. Mingisuguste etteteatamistähtaegade kehtestamine ei ole ka mõeldav, sest lapsehoolduspuhkus on kehtestatud lapse tervise ja arengu huvides ja vajadus selleks võib tekkida ootamatult

4.5. Lapsehoolduspuhkuse kasutamine tähendab tööõigus- või teenistusõigussuhte peatumist. Seega puhkuse kasutajale on tagatud puhkuse lõppemisel ja katkestamisel endise töö või ametikoha saamine. Kui lapsehoolduspuhkuse katkestamine või lõppemise ajaks on vastav töö lõppenud või koht koondatud, on puhkuselolijal valida kas üleviimine teisele tööle poolte kokkuleppel (kui tööandjal on selleks võimalus) või vallandamine koondamise tõttu.

4.6. Lapsehoolduspuhkuse ajal töötasu ei maksta. Kuid selle aja eest on puhkuselolijal õigus saada hüvitist vastavalt vanemahüvitise seadusele (RT I 2003, 82, 549; 2007, 44, 317) või lapsehooldustasu vastavalt riikliku peretoetuse seadusele (RT I 2001, 95, 549; 2007, 75, 435).

^{___________________
4} Kui tööandjal tekib vajadus lapsehoolduspuhkusele mineja asendamiseks kas mõne teise töötaja ajutise üleviimise teel sellele tööle, tööülesannete jaotamiseks mitme teise töötaja vahel või uue töötaja töölevõtmiseks, siis tuleb vastav kokkulepe (tööleping või selle muudatus) sõlmida tähtajalisena, näidates tähtaja lõpuna lapsehoolduspuhkuselt tagasituleku (naasmise), ilma kuupäeva märkimata.

5. Täiendav lapsepuhkus

5.1. Täiendavat lapsepuhkust antakse kas emale või isale igal tööaastal. Kumb vanematest  puhkust kasutab on nendevahelise kokkuleppe küsimus, mis aastate lõikes võib olla erinev. Täiendava lapsepuhkuse kasutamise jaotamist samal aastal PuhkS § 30 ei sätesta. Kuid põhimõtteliselt peaks see olema võimalik enne puhkuse algust kui ka puhkuse ajal.

Täiendava lapsepuhkuse kestus oleneb ühelt poolt laste arvust aga teiselt poolt ka lapse (laste) vanusest. Üldjuhul on täiendava lapsepuhkuse kestuseks kolm tööpäeva, kui puhkusesaajal on üks või kaks alla 14-aastast last, kuus tööpäeva, kui tal on kolm või enam alla 14-aastast last. Kui puhkuseõiguslikul isikul on vähemalt üks alla 3-aastane laps, on täiendava lapsepuhkuse kestus kuus tööpäeva.

5.2. Selle puhkuse iseloomulikuks jooneks on esiteks tema kestuse määramine tööpäevades. Seda puhkust ei saa kasutada puhkepäevadel ja riigipühadel, mis tähendanuks sisuliselt selle puhkuse asendamist rahalise hüvitisega. Täiendav lapsepuhkuse teiseks erijooneks on tema maksimaalse kestuse kindlaksmääramine olenemata sellest, kas sellel puhkuseõiguslikul isikul on üks või rohkem alla 3-aastast last, olenemata alla 14- aastavanuste laste arvust.

Õigus täiendavale lapsepuhkusele ülaltoodud tingimus(t)el ja ulatuses on ka lapse eestkostjal, kes kasvatab last ilma vanemateta (PuhsS § 30 lg 3).

5.3. Täiendava lapsepuhkuse saamise/andmise aluseks on puhkuse õigust omava isiku avaldus. Selles peab olema märgitud, et seda puhkust sel aastal (ajavahemikul) keegi teine ei kasuta. Ilma lapsehoolduspuhkuse õigustatud subjekti nõusolekuta ei tohi tööandja talle planeerida ega anda nimetatud puhkust.

Täiendav lapsepuhkus nagu teisedki puhkused on kasutatavad ka osade kaupa.

Oleks siiski loogiline, et töötajad, kellel puhkuste ajakava koostamise ajaks on juba õigus täiendavale lapsepuhkusele, sellest ka tööandjale teataksid, et neid puhkusi saaks võtta puhkuste ajakavasse.

Täiendav lapsepuhkus antakse puhkuseõiguslikule isikule olenemata sellest, kas lapse 3-aastaseks või 14- aastaseks saamise sünnipäev on enne või pärast õigustatud isiku puhkuse kasutamist (PuhkS § 30 lg 4).

Õigustatud isiku taotluses liidetakse täiendav lapsepuhkus töötaja põhi- ja lisapuhkusele, samuti pikendatud põhipuhkusele ja antakse sellega koos või poolte kokkuleppel mõnel muul ajal samal tööaastal (PuhkS § 30 lg 5). Täiendava lapsepuhkuse ülekandmist järgnevale tööaastale ei peeta lubatavaks ⁵.

5.4. Seoses sellega, et täiendavat lapsepuhkust antakse tööpäevades, on tekkinud küsimus, mida mõista tööpäeva all ⁶. Siinkirjutaja arvates ei ole probleemi, kui töötaja tööaega arvestatakse päevaviisi, töötagu õigustatud subjekt täistööajaga (täistööpäevaga) ja olgu selle kestus tavaline (nn. normaalkestus) või lühendatud (vt. TPS §-d 4 ja 5). Ka pole probleemi, kui töötaja töötab osalise (osa-)tööajaga (TPS § 6). Päev läheb päeva ette. Samasugune on lahendus ka vahetustega töö puhul, olenemata sellest, et nt. öövahetuse kestus võib olla lühem päevase vahetuse kestusest (TPS § 11 lg 3).

5.5. Tööaja summeeritud arvestuse korral, mil vahetuse kestus võib arvestusperioodi teatud päevadel olla suurem või väiksem tööpäeva kestusest,tuleks siinkirjutaja arvates arvestusperiood normikohane tööaeg taandada õigustatud subjekti ettenähtud tööpäeva kestuseks ja vastavalt anda talle täiendava lapsepuhkuse päevi. Teisisõnu nendele päevadele arvestuslikult langevate töötundide arvu võrra tuleks vähendada tööaja arvestusperioodi normikohast tööaja kestust.

Nt. Olgu tööaja päevanormiks 8 tundi, kuid katkematu tööprotsessi tõttu rakendatakse tööajanormi summeeritud arvestust. Tööaja arvestusperioodiks on kolm kuud ja arvestusperioodis, mil töötaja kasutab oma kolme- või kuuepäevast täiendavat lapsepuhkust on 5-päevase töönädala puhul 62 tööpäeva (2008.a. II kvartal) Selle töötaja tööajanorm selles arvestusperioodis on 62 X 8 = 496 tundi. Järelikult seoses täiendava lapsepuhkuse kasutamisega väheneb tema tööajanorm 3-päevase puhkuse puhul 24 tundi, 6-päevase puhkuse puhul 48 tundi ja sel teel saab ta täiendavad töövabad (puhkuse) päevad.

Kui tööaja summeeritud arvestuse korral arvestusperioodi normikohase tööaja kestust mitte taandada päevanormiks vaid anda täiendava lapsepuhkuse päevad graafikujärgsetes tööpäevades, saaksid nad nimetatud töötajad  puhkust rohkem kui töötajad tööaja päeviti arvestusel. See aga tähendaks ebavõrdset suhtumist töötajatesse olenevalt tööaja arvestuse viisist, mis on ilmses vastuolus TLS § -dega 10, 10¹,10², 10³ mõttega.

5.6. Täiendava lapsepuhkuse eest makstava (arvutatava) puhkusetasu suurust PuhkS otseselt ei sätesta. Seoses PuhkS viimase muudatusega ja isapuhkuse kehtestamisega alates 1. jaanuarist 2008.a. (PuhkS § 30¹; RT I 2007, 71, 436) ei ole mingit alust arvata, et täiendava lapsepuhkuse eest tuleks puhkusetasu (puhkusehüvitist) arvutada teisiti kui keskmise palga ⁷ alusel ja puhkuse kasutaja tegelikust keskmisest päevapalgast lähtudes.

Väärarvamus on tekkinud Vabariigi Valitsuse 28.augusti 2001.a. määruse nr. 287 "Puhkusetasu ja hüvitise suurus ning maksmise kord riigieelarve vahenditest" § 2 lg 2 (RT I 2001, 72, 442; 2008, 6, 44). Selle sätte kohaselt hüvitati (ja hüvitatakse kuni kehtetuks tunnistamiseni) täiendava lapsepuhkuse eest vaid 66 krooni (kalendri)päeva kohta. Kuid pole olnud keelatud ka täiendava lapsepuhkuse eest maksta puhkusetasu nagu teiste puhkuste eest, kuigi praktikas piirati sageli selle tasu suurus riigieelarvest tööandjale hüvitatava osaga. Praegu on see sätte ilmses vastuolus PuhkS muudatustega.

^{__________________
5} Vt. Helve Toomla PuhkS § 30 kommentaar 5 Äripäeva käsiraamat. Tööõigus. Näidised ja kommentaarid
⁶ Vt. samas PuhkS § 30 kommentaar 2
⁷ Keskmise palga arvutamist sätestab vabariigi Valitsuse 15.augusti 2001.a. määrus nr. 275 "Keskmise palga arvutamise kord" RT I 2001, 71, 430

6. Isapuhkus

6.1. Isapuhkuse õiguslik alus

PuhkS muutmise seadusega (RT I 2007, 71, 436) täiendati PuhkS-i paragrahvidega 30¹ ja kehtestati alates 1. jaanuarist 2008. a. isapuhkus. Selle paragrahvi kohaselt on isal õigus saada ema rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal  või kahe kuu jooksul pärast lapse sündi 10 tööpäeva isapuhkust. Selle puhkuse eest makstakse puhkusetasu isa keskmise palga alusel mõningase piiranguga (vt. osa 6.2.2).

Isal on õigus valida, kas ta kasutab selle puhkuse ära ema raseduspuhkuse ajal või nii, et see osaliselt langeb rasedus-, osaliselt sünnitusjärgse puhkuse ajale või täielikult sünnitusjärgse puhkuse ajale, kuid nii et puhkuse lõpp ei ületaks kahte kuud arvates lapse sünnist.

Isapuhkuse saamine on isa õigus, mitte kohustus seda puhkust kasutada. Tööandja on kohustatud isa taotluses märgitud ajal ja viisil seda puhkust andma. Mingit puhkuse kasutamise ajast etteteatamise tähtaega seadus ette ei näe. Arvestades seda, et töötaja ja tööandja on kohustatud olema teineteise vastu viisakad (TLS § 48), tuleks tööandjat informeerida puhkuse kasutamise ajast võimalikult varakult ja leida mõlemaid pooli rahuldav lahendus. Eelnevast tuleneb, et isapuhkust võib selleks ettenähtud aja jooksul kasutada ka osadena, alanud isapuhkuse võib katkestada ja hiljem puudu jäänud osa uuesti saada või puudu jäänud osast üldse loobuda. Samuti on võimalik isapuhkuse alguse edasilükkamine.

Isapuhkuse eesmärgiks on väärtustada isa osa ühiskonnas ja perekonnas ning anda isale täiendav võimalus tegeleda asjadega, mis on seotud tulevase või vastsündinud lapsega, süüvida rohkem perekonnasjadesse seoses lapse või järjekordse lapse tulekuga perekonda ning sellega seonduvate rõõmude ja muredega. Mingeid piiranguid isale selle puhkuse saamiseks seadus ei kehtesta, olenemata sellest, kas isa ja ema on või ei ole seaduslikus abielus. Samuti pole oluline, et isa ja ema elavad koos. Kui isa taotleb isapuhkust ema raseduspuhkuse ajal, peab ta esitama ema isikukoodi ja muud isapuhkuse õigust tõendavad dokumendid tööandjale. Kui isa taotleb seda puhkust pärast lapse sündi, peab ta esitama nii ema kui lapse isikukoodid.

6.2. Isapuhkuse tasu arvutamine ja maksmine

6.2.1. Erinevalt tööpuhkusest arvutatakse tasu isapuhkuse aja eest (puhkusetasu ehk puhkusehüvitis) lähtudes isa keskmisest palgast. Keskmine palk arvutatakse Vabariigi valitsuse 15. augusti 2001. a. määrusega nr. 275 "Keskmise palga arvutamise kord" (RT I 2001, 71, 430) sätestatud viisil. Seega isapuhkuse tasu arvutamisel tuleb lähtuda puhkuse tööpäevadest, mitte kalendripäevadest nagu see on tööpuhkuse puhul.

Keskmine palk arvutatakse üldjuhul keskmise palga arvutamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu palgast ⁸. Palga hulka arvutatakse nii tasu tehtud töö eest kui ka lisatasud ja juurdemaksed ning muud palga hulka kuuluvad summad. Palga hulka ei arvata puhkusetasu, teiselt tööandjalt saadud palka, samuti ravikindlustuse hüvitisi ja muid summasid, mida ei käsitada palgana (nt. ühekordsed toetused). Nt.  kui isapuhkus algab 2008.a. juunikuus, siis arvutatakse puhkusetasu suurus töötasust, mida isa on saanud tööandjalt alates 2007.a. detsembrikuust kuni 2008.a. maikuuni (incl). Olgu isa palgasummaks nimetatud ajavahemikul 120000 krooni ja selles  ajavahemikus 120 tööpäeva viiepäevase töönädala puhul. Seega tema keskmine päevapalk oleks 120000: 120 = 1000 krooni ja tema võimalik puhkusetasu oleks 10 x 1000 = 10000 krooni.

6.2.2. PuhkS § 30¹ sätestab isapuhkuse tasu piirangu. Nimelt keskmise palga alusel makstav isapuhkuse tasu ei või olla suurem (mitte rohkem) kui kolmekordne Eesti keskmine brutokuupalk puhkuse kasutamise kuu eelmisele kvartalile eelnenud kvartalis (teisisõnu üleeelmises kvartalis H.S.) statistikaameti avaldatud andmete alusel.

Olgu ülaltoodud näite puhul 2007.a. IV kvartali Eesti keskmine brutokuupalk 9000 krooni ning kolmekordne keskmine brutokuupalk 3 x 9000 = 27000 krooni. Seega isapuhkuse tasu piirangut rakendatakse siis, kui isapuhkuse tasu suurus eespooltoodud näite puhul ületaks 27000 krooni.

Isapuhkuse tasu piirangu kehtestamine puhkuse kasutamise kuu üle-eelmise Eesti keskmise brutokuupalgaga tuleneb sellest, et puhkuse kasutamise kuule eelnenud kvartali keskmine brutokuupalk võib puhkuse alguseks olla statistikaameti poolt veel kindlaks määramata.

6.2.3. Tööaja päevaviisilise arvestuse korral ei teki isapuhkuse tasu arvutamisel ja maksmisel raskusi. Iga tööpäev, olenemata sellest, kas on täistööpäev või osaline tööpäev (tööaeg), annab ühe puhkusepäeva. samuti ei mõjuta puhkusetasu suurust ka vahetustega töö ja tööaja lühendamine öövahetuses.

Tööaja summeritud arvestuse korral, mil vahetuse kestus võib ületada tööaja päevanormi, tuleb siinkirjutaja arvates arvestusperioodi tööaja normikohane kestus taandada arvestusperioodi tööpäeva kestuseks viiepäevase töönädala puhul. Korrutades tööpäeva kestuse isapuhkuse kestusega, saame töötundide arvu, mille võrra tuleb vähendada selle arvestusperioodi tööajanormi. Tööajanormi vähendamine annab töötajale täiendavalt vabu päevi kasutatava isapuhkuse ulatuses. Ühtlasi on sellega tagatud isapuhkuse võrdne kestus olenemata tööaja arvestamise viisist. Vastasel juhul saaksid summeeritud töötajaga töötajad tunduvalt suurema kestusega isapuhkuse. (Vt. ka osa 5 p-d 5.4, 5.5).

6.2.4. Nagu puhkusetasule omane, tuleb ka isapuhkuse puhul puhkusetasu välja maksta või töötaja pangakontole üle kanda hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust (PuhkS § 24 lg 1). See on võimalik vaid siis, kui isa on puhkusest vajaliku aja ette teatanud. Kui ta seda teinud ei ole, siis siinkirjutaja arvates ei ole tegemist tööandjapoolse seaduserikkumisega kui tööandja maksab (kannab üle töötaja pangakontole) puhkusetasu puhkuse ajal maksmiseks (ülekandmiseks) vajaliku aja jooksul. Sel juhul ei ole isal õigust nõuda puhkuse alguse edasilükkamist.

________________
⁸ Keskmise palga arvutamise erijuhte käesolevas kirjutises ei käsitata.

7. Täiendav palgata lapsepuhkus

PuhkS § 31 kohustab tööandjat andma töötaja soovi korral täiendavat palgata lapsepuhkust. Seda puhkust on õigus saada lapsevanemal, eestkostjal või hooldajal, kes kasvatavad kuni 14-aastast last või kuni 18-aastast puudega last.

Kas puhkust kasutab isa või ema, või kasutavad nad seda vaheldumisi on nendevaheline kokkuleppe küsimus. Puhkuse üheaegne kasutamine on välistatud.

Eestkostjal või hooldajal, kes on võtnud hooldada lapse, kes ei kuulu tema pereliikmete hulka, on õigus saada seda puhkust siis, kui valla- või linnavalitsus on sõlminud temaga perekonnas hooldamise kirjaliku lepingu sotsiaalhoolekande seaduse (RT I 1995, 21, 323; 2007, 45, 320) § 15 lg 2 alusel.

PuhkS § 31 lg 2 sätestab selle puhkuse võimaliku maksimaalkestuse s.o. kuni 14 kalendripäeva tööaasta kestel. Järelikult selle puhkuse konkreetne kestus tuleb kindlaks määrata tööandja ja töötaja kokkleppega. Samuti tuleb kokkuleppega kindlaks määrata aeg, millal tööaasta jooksul töötaja seda puhkust kasutab. Välistatud on selle puhkuse ülekandmine järgmisele tööaastale. Kui töötaja jooksval tööaastal seda puhkust ei kasuta, siis jääb ta sel aastal sellest puhkusest ilma. Siinkirjutaja arvates on poolte kokkuleppel võimalik selle puhkuse kasutamine ka osade kaupa, puhkuse maksimaalkestust ületamata. Välistatud ei ole selle puhkuse täpsem sätestamine kollektiivlepingus.

8. Kokkuvõtteks

Vanemapuhkuse mõistega hõlmatuid puhkused erinevad omavahel nii õigustatud isikute (subjektide) ringilt, puhkuse saamise faktiliselt aluselt, kasutamise kohustuslikkuselt, puhkusetasu maksmise (vahendite) allikalt, kui ka kasutamise korralt. Iga vanemapuhkus on sätestatud teatud sihti (otstarvet) silmas pidades. Nad on õigustatud subjekti tööst vabastamised sotsiaalsetel kaalutlustel teatud kindlaks sihtotstarbeks.

Kui lähtuda puhkuse mõistest PuhkS §-s 2 lg 1, siis tähendab puhkus eelkõige tööst (teenistusest) vabastamist seadusega ettenähtud korras. Teisisõnu puhkus tähendab töö- või teenistusõigussuhtes tulenevate õiguste ja kohustuste peatumist, täiendavat vaba aega töötajale, kusjuures suhe tööandjaga ei lõpe vaid säilib. Puhkust nagu ka puhkeaega üldse võib töötaja (õigustatud subjekt) kasutada oma äranägemise järgi.

Vanemapuhkuste puhul on aga puhkuse kasutamise eesmärk (otstarve) seaduses fikseeritud, kuigi selle eesmärgi täitmist ei kontrollita ja üldjuhul pole see ka kontrollitav.

Tööseaduste, eriti PuhkS edasise täiustamise käigus väärib siinkirjutaja arvates kaalumist, kas kõik olemasolevad vanemapuhkused senisel kujul on vajalikud ning kas nende õiguslikku sätestamist oleks võimalik mõnevõrra ühtlustada. Tundub, et edaspidi oleks õigem tööst vabastamised liigitada:
1) tööpuhkused;
2) tööst vabastamised sotsiaalsetel kaalutlustel;
3) sihtotstarbelised vabastamised (nt. töö kõrvalt õppimiseks, riikliku või ühiskondliku ülesande täitmiseks jne).
Igal nimetatud tööst vabastamise põhiliigil oleksid oma alaliigid.

Võib-olla oleks edaspidi otstarbekas puhkuseseaduses sätestada ainult tööpuhkused, kaasa arvatud ka täiendav lapsepuhkus ja isapuhkus ning tööst vabastamised sätestada töö- ja puhkeaja seaduses või mõnes muus seaduses, nt. ravikindlustuse seaduses.