Kõrgem haridustase käib enamasti koos keskmisest kõrgemalt tasustatud töökohtadega. Otsus haridusteed jätkata, eriti täiskasvanute hulgas, vajab põhjalikku läbikaalumist, mida mõjutavad nii olemasolev töö kui rahalised ja perekondlikud kohustused. Motivatsiooni leidmiseks ei piisa ainult enesetäiendamise soovist ja lähedaste toetusest, vaid õpingute jätkamisele otsitakse põhjendust ka sellele kulutatud aja tasuvusest.
„Kui võrrelda palgaandmeid erinevatel haridustasemetel, näitab statistika üsna üheselt, et iga samm kõrgemale haridustasemele toob kaasa kindlama positsiooni tööturul ja sissetuleku kasvu,“ ütles teabekeskuse juhataja Lee Maripuu.
Vastavalt OECD 2013. aastal avaldatud uuringule tõstab Eestis kõrghariduse omamine brutopalka keskmiselt 36%. „Kindlasti tasub haridusse investeerimine ära. Paraku tuleb arvestada, et ülikooli kõrvalt täisajaga tööl käimine või töö kõrvalt täismahus õppimine on enamasti keeruline. Selle võrra võib venida õpingute tegelik periood pikemaks. Täiskasvanud õppijatele, kelle panusest sõltub pere heaolu, võib takistuseks saada töökoormuse ja sissetulekute vähenemine õpingute ajal,“ märkis Maripuu.
Erialati on keskmise sissetuleku kasv haridustaseme tõustes üsna erinev. Näiteks bakalaureuse tasemelt magistri tasemele jõudmisel tõuseb keskmine brutopalk enim tervishoiu, tootmise ja ärinduse valdkondades ehk vastavalt 100%, 67% ja 63%. Väiksem on kasv isikuteeninduse, põllumajanduse ja kunstide valdkondades. Kui jätta kõrvale doktorikraadiga inimesed, võivad kõige kõrgemat sissetulekut tööturul loota arvutiteaduste, tehnikaalade, ärinduse ja halduse alal magistrikraadi omandanud.
Haridusstatistika näitab, et vaatamata naiste suuremale osakaalule kõrghariduse omandajate hulgas, koonduvad nad jätkuvalt erialadele, mis küll nõuavad kõrgharidust, kuid mille üldine palgatase on keskmise lähedal või sellest isegi madalam. „Sissetulek palgatööst on enamasti inimese peamine tulu, millest sõltub nii tema sotsiaalne kindlustunne, tulevane pension ja erinevad hüvitised ning võimekus säästa ja tarbida. Kuigi tulevane sissetulek ei peaks olema tähtsaimaks erialavaliku kriteeriumiks, võiksid tüdrukud analüüsida senisest avarama pilguga ülikoolide pakutavat ning miks mitte leida oma kutsumus just tehnika- või arvutiteadustes,“ märkis Maripuu.
Kõrghariduse rahaline tasuvus on iga inimese puhul erinev ning sõltub mitmest tegurist: õppimisega seotud kuludest, palgatasemest enne uue haridustaseme omandamist, valitud erialast ja sellega seotud tegelikust sissetuleku tõusust, õppeperioodi pikkusest ja võimalusest samal ajal osa sissetulekust säilitada. Õpingute vältel tehtavaid kulutusi ja saamata jäänud töötasu arvesse võttes kujuneb näiteks bakalaureusekraadi omandava üliõpilase kolmeaastase õppeperioodi kulutuste summaks keskmiselt 35 000 eurot, tõi Maripuu välja.
Õpingutele tehtud kulud teenib ülikooli lõpetaja tagasi umbes 4,8 aastaga.
Välisriigis õppijate puhul on see näitaja kindlasti erinev, sest lisanduvad Eestiga võrreldes suuremad kulutused eluasemele, transpordile ja söögile, misõttu tuleb sageli võtta appi nii õppelaen, stipendiumid, säästud kui ka perekonna toetus.
Kõrghariduse väärtust ei peaks hindama esmajärjekorras rahas, paraku kaasnevad väljaminekud ka hariduse omandamisega. Tööturustatistika näitab selgelt, et kõrgema haridustasemega paranevad võimalused nii töökoha leidmisel kui sissetuleku osas. Oma kulude ja võimaluste läbiarvutamine aitab teha valiku õpingute jätkamise, olemasoleva eriala täiendamise või täiesti uue ameti omandamise kohta kindlasti lihtsamaks.
