Seega moodustab müügileping tarbijakrediidilepinguga seotud lepingu (krediidilepingu eesmärk on ostuhinna tasumise finantseerimine) ning mõlemaid lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena. Tarbijakrediidilepingust kui müügilepinguga seotud lepingust on tarbijal aga õigus taganeda 14 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest.
Nimelt sätestab VÕS § 409 lg 1, et tarbijal on õigus tarbijakrediidilepingust põhjust avaldamata taganeda 14 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest. Antud sätte eesmärgiks on anda tarbijale pärast lepingu sõlmimist järelemõtlemiseaeg, et tarbija saaks hinnata, kas ta on suuteline võetud finantskohustust täitma ning see ei ole seotud sõiduki puudustega. Seadusandja soov on seega kaitsta tarbijast krediidivõtjat majanduslikult ebapiisavalt läbimõeldud otsuste eest krediidi võtmisel. Siinjuures on oluline see, et kuigi tarbija ei pea 14 päevast taganemisõigust kasutades avaldama krediidiandjale taganemise põhjust, on ta ikkagi kohustatud tasuma intressi perioodi eest, mil krediit oli tema kasutuses.
Üldjuhul tasub krediidiandja vastavalt müügilepingule müüjale sõiduki müügihinna 15 päeva pärast seda, kui sõiduk on kantud Maanteeametis krediidiandja kui omaniku nimele ning sõltuvalt müüjast antakse sõiduk liisinguvõtjale üle kohe või alles siis kui krediidiandja on müüjale sõiduki müügihinna tasunud.
Selliste tüüptingimustega, mil krediidiandja tasub müüjale sõiduki ostuhinna pärast tarbija 14 päevase taganemisõiguse möödumisest, kaitsevad krediidiandjad end olukorra eest, kus tarbija kasutab VÕS § 409 lõikest 1 tulenevat 14 päevast taganemisõigust ning krediidiandja peab hakkama sõiduki müüjalt makstud raha tagasi nõudma. Lisaks võib hilisem rahaliste vahendite tagasinõudmine osutuda keeruliseks protsessiks, sest müüja võib olla krediidiandjalt saadud raha juba realiseerinud. Sellises olukorras jääks liisinguandjale küll sõiduk (liisinguandja on kuni viimase osamakse tasumiseni sõiduki omanik), siis ei ole krediidiandjad üldjuhul oma autopargi moodustamisest siiski huvitatud.
Kui pärast sõiduki enda kätte saamist selgub, et sõiduk ei vasta kokkulepitule, on tarbijal võimalik kasutada võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Nimelt, VÕS § 218 kohaselt vastutab müüja tarbijalemüügi korral asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis olid olemas ja ilmnevad kahe aasta jooksul alates ostjale üleandmisest.
Seega, kuigi enamjaolt antakse sõiduk kohe pärast liisingulepingu sõlmimist liisinguvõtjale üle, on võimalik ka olukord, et tarbija saab sõiduki enda kätte pärast 14 päevase tarbijakrediidilepingust taganemise tähtaja möödumist. See ei tähenda aga seda, et tarbija kaotab 14 päeva möödumisel lepingust taganemise õiguse, kui sõidukil ilmnevad puudused.
