Eesti ei saa loota erilist majanduskasvu, kui põhilised eksportturud – Soome, Rootsi ja Saksamaa – on kehvas seisus. Sellest on palju räägitud, kuid oluliselt rohkem tuleks vaadata Eesti sisse ehk miks me ei suuda võtta majandusest rohkem.

1. Korraliku majanduskasvu jaoks on vaja piisavalt laia baasi. Kuid meil toetub tööstuskasv valdavalt elektroonikatööstusele (kahe seotud haru aastane kasv umbes 23,5% ja 69%), suurem osa teisi tööstusharusid on staganatsioonis või languses. Aastases võrdluses on tööstuses selgelt plussis keemia- ja farmaatsiatööstus (14,5%, 19%), kütuste tootmine (7%), puidutööstus (5%) ning omavahel seotud energeetika (10,5%) ja mäetööstus (13%). Kasvu näitavad veel rõivatööstus (2,5%) ja toiduainetetööstus (1,5%), kuid esimese kasvupotentsiaal on niru ja teise kasv võib olla üpris lähedane mõõtmisveale, rääkimata sellest, et Eesti lihatööstus on sügavas miinuses ja piimatööstus nullis.
2. Tarbijate meeleolud on hakanud nihkuma kehvemaks, mis tähendab, et unistatud ostupalavik jääb tulemata. Jaekaubanduse tulemused – kuigi suhteliselt kenad – on kogu aasta jooksul jäänud kaupmeeste ootustele alla ning pole põhjust arvata, et sügis ja talv midagi positiivsemat toovad. Ka teenuste sektori tulemused ei tule tõenäoliselt lootuspärased, kuigi mõnedes valdkondades võivad asjalood olla üpris head. Turismindusega ja laiemalt puhkemajandusega seotud valdkonnad võivad tõenäoliselt selle suvega rahule jääda.
3. Tarbijate nõrgenev kindlustunne kajastab arusaamist, et ettevõtetel ei lähe väga hästi, seega pole sissetulekute jõudsat kasvu oodata ning võimalus töötuks jääda kasvab. Soomest naasvad ehitajad meenutavad taas tööpuuduse kasvuvõimalusi. Aga samas, oleks see hea võimalus nende kasutamiseks ilma, et tekitataks tarbetut hinnatõususurvet ehituses.
4. ELi ja muud abirahade vood on mõneks ajaks madalseisus, kuigi selle eelarveperioodi viimaste rahade kasutamine võib mõnes kvartalis anda ajutise kasvu (eelkõige on see võimalik aasta lõpus ja uue alguses, mil tähtajad kukuvad). Riigi enda rahakott on aga investeeringute tegemiseks suhteliselt hõre.
5. Pangad – kuigi nad räägivad laenuandmisest – on endiselt üpris kitsid, eriti ettevõtete põhimassi suhtes. See tähendab, et investeeringud tuleb teha valdavalt omavahenditest ehk suuri kulutusi selleks üldjuhul teha ei saa. Aga just tootmise uuendamine – automatiseerimine, mehhaniseerimine, uued oskused ja tehnoloogiad – oleks see, mis võiks Eesti majanduse praegusest mudas sumpamisest välja tuua.
6. Välisinvestoritele ei tasu suuri lootusi panna – neil endil on kodus palju muresid ning kuigi öeldakse, et kapitalil pole rahvust, on kapitali omanikel see siiski olemas. Võib juhtuda, et kodused mured panevad nii mõnegi ettevõtte siinseid tütreid hoopiski rahast tühjaks imema. Pealegi, suurem osa välisinvestoreid otsib soodsat tootmiskohta, mitte ei muretse Eesti majandustuleviku pärast. Soodsamaid tootmiskohti võib aga leida mitmetest kohtadest, sealjuures siit lähedalt. Lätist saab peagi odavam eurotsooni riik ning vaatamata sealsele kehvemale ärikeskkonnale, osutub see ilmselt paljudele odavat tootmiskohta otsijate jaoks piisavalt ahvatlevaks kohaks.

Tugevama majanduskasvu jaoks vajab Eesti mõtteviisi ja käitumise muutmist. Ei saa loota, et teised (välisinvestorid, välisettevõtted, ELi maksumaksjate rahad) töö meie eest ära teevad, Eesti majandusega peame ikka meie ise tegelema. See, et maailmas ja Euroopas on asjad kehvapoolsed, pole õigustus, see on põhjus oma tegemisi muuta.