Eesti ettevõtluses tuntud äriühingud toimivad suuresti Saksamaal ja Skandinaavias kasutusel oleva ärimudeli järgi, kus muuhulgas on nõukogu olemasolu aktsiaseltsides ette määratud seadusega ning ka suurtes ja kasumlikkudes osaühingutes on nõukogu äriühingute mudelis väga tihti esindatud. Ühingute siseselt on nõukogul tegelikult vägagi oluline nõuandja funktsioon, kuid kui vaadata Eesti äriühingute toimimist, siis tundub, et piisavalt ei hinnata sõltumatu nõukogu rolli äriühingute töös ning nende olemasolu ühingus ja selle tegevuse arendamises on jäänud pigem tahaplaanile, kirjutab AS Deloitte Advisory maksu- ja juriidilise osakonna jurist Kadri Rebane uudiskirja Eestvedaja kevadnumbris. On jäänud mulje, et tihti ei saa ei omanikud, aga halvematel juhtudel ka nõukogu liikmed ise, aru, mis on nende koht ja ülesanded konkreetses äriühingus. Sellest tulenevalt tõusetuvad sageli probleemid, et mille eest siis nõukogu täpselt vastutama peaks ning mis siis on nõukogu täpne roll eduka ühingu toimimise tagamises.
Kindlasti mitte ei tohi nõukogu institutsiooni suhtuda kergekäeliselt, valides sinna liikmeid üksnes nö. koha täiteks nagu me oleme näinud seda mitmete suurettevõtete puhul, kus nõukogu liikme koha täidavad tihti poliitikud või isikud, kellel tegelikult ei ole aimu või ka huvi antud äriühingu efektiivsest toimimisest ja tegutsemisvaldkonna spetsiifikast. Kuid aktsionärid või osanikud peaksid oma ärihuve kaaludes valima nõukogu liikmeteks eelkõige siiski oma ala ning antud valdkonna professionaale, kellest neil ühingu juhtimisel ka tegelikult kasu on ning kes suudaksid parimatel juhtudel parandada ühingu väärtust turul ja läbi oma hea reputatsiooni ka selle mainet.
Eraõigusliku juriidilise isiku juhtorganiks on eelkõige juhatus, kui seaduses või ka põhikirjaga on sätestatud nõukogu olemasolu, on kaudselt juhtorganiks ka nõukogu, kuid tema peamine roll on olla siiski ühingu kontrollorganiks. Seega, kuigi nõukogu on ühingu jaoks alati olemas, siis ei sekku ta ilma vajaduseta ühingu igapäevaellu ning nõukogu rolliks on pigem olla aktsionäride või osanike esindaja ning tegelik nõuandja äritegevuse edukal ja igati läbimõeldud tegevuse arendamisel. Oma tegevuse tulemustest on nõukogu kohustatud raporteerima ka üldkoosolekule.
Seaduse kohaselt on nõukogu peamisteks ülesanneteks ühingu tegevuse planeerimine, selle juhtimise korraldamine ning järelevalve teostamine juhatuse tegevuse üle. Oma ülesannete
täitmiseks on nõukogul õigus tutvuda kõikide ühingu dokumentidega, samuti kontrollida raamatupidamise õigsust, vara olemasolu, ühingu tegevuse vastavust seadusele, põhikirjale ja
üldkoosoleku otsustele. Samuti on nõukogu õigustatud saama juhatuselt teavet äriühingu tegevuse kohta ning nõuda juhatuselt tegevusaruannet ning bilansi koostamist. Seega tagatakse koostöös juhatusega ühingu tegevuse pikaajaline planeerimine.
Peamine kitsaskoht – liiga üldine regulatsioon seaduses
Kuigi seadus annab nõukogu koosolekute pidamisele suhteliselt vabad käed - koosolekud toimuvad vastavalt vajadusele, kuid mitte harvem kui üks kord kolme kuu jooksul, ei tohiks koosolekuid siiski unustada ja meeles peaks pidama, et korrapärane koosolekute pidamine ja sellega seoses ka majandustegevusele hinnangu andmine tuleb ühingu pikemat perspektiivi
arvestades üksnes kasuks. Samas ei näe seadus ette santsioone, et mis juhtub, kui nõukogu korrapäraselt kokku ei saa. Üldiselt kuulub äriühingu nõukogusse kolm liiget, kuid põhikirjaga saab ette näha ka suuremat liikmete arvu. Nõukogu koosolek on otsustusvõimeline, kui sellest võtab osa üle poole nõukogu liikmetest. Nõukogu otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle poole koosolekul osalenud nõukogu liikmetest. Igal nõukogu liikmel on üks hääl.
Seadus näeb ette ka teatud piiranguid, näiteks ei või nõukogu liikmeks olla isik, kes on ühingu juhatuse liige, prokurist või audiitor, samuti äriühingu tütarettevõtja juhatuse liige või isik, kelle suhtes kohus on kohaldanud nõukogu liikmena tegutsemise keeldu, samuti isik, kellel on keelatud tegutseda samal tegevusalal, millel tegutseb aktsiaselts, või kellel on keelatud olla nõukogu liige seaduse või kohtulahendi alusel. Põhikirjas võib näha täiendavalt ette muid isikuid, kes ei või olla nõukogu liikmeks. Seega ei ole seadusega ette nähtud just eriti rangeid kriteeriume nõukogu liikmeks saamiseks, kuid kindlasti enne kui antakse oma nõusolek olla valitud nõukogu liikmeks, tuleks enda jaoks läbi mõelda, kuivõrd motiveeritud olete te konkreetse ühingu nõukogus toimetama, sest peale nõukogu liikme tasu saamise tuleks meeles pidada ka kaasatulevaid kohustusi, muuhulgas näiteks seda, et nõukogu liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega ning hooletule käitumisele järgneb ka vastutus oma tegude või tegemata jätmiste eest. Äärmiselt oluline on oma töös olla ka sõltumatu. Näiteks on börsil noteeritud äriühingute juures, kellele on järgimiseks koostatud Hea Ühingujuhtimise Tava reeglistik, oluline veel arvestada, et nõukogudes peab olema teatud hulk laitmatu mainega isikuid, kes ei esinda konkreetsete aktsionäride huve.
Võttes arvesse Eesti väiksust ning teatud valdkondades heade professionaalide puudumise, võiks äriühingute omanikud alternatiivina kindlasti kaaluda ka nõukogu liikmete leidmist väljastpoolt Eestit. Sellisel juhul tuleks aga enda jaoks läbi mõelda, et kuivõrd väljaspool Eestit asuv inimene saab kursis olla siinsel turul toimuvaga ning ka ühingu tegevusel pidevalt silma peal hoida.
Nõukogu liikme(te) üheks oluliseks ülesandeks on veel ka ärisaladuse hoidmine. Ärisaladuseks saab olla igasugune info, mille avaldamine kolmandatele isikutele võib kahjustada ühingut ning selle huve. Muuhulgas peetakse ärisaladuseks näiteks ühingu finantsmajanduslikku seisu, kasumi ja käibe suurust ning nende kujunemist, müügi- ja turundusstrateegiaid ning äriplaane, teenuste hinna kujundamist ja kujunemist, ettevõtte töömeetodeid jne. Praktilise poolepealt oleks mõistlik koostada leping äriühingu ning nõukogu liikme vahel kus siis muuhulgas reguleerida ka täpselt ärisaladuse mõiste ning selle avaldamise ja mitteavaldamise kriteeriumid.
Omanike nõusolek ei vabasta vastutusest
Ühinguõigusliku vastutuse kohta sätestatud reeglid on sarnased nii juhatuse kui nõukogu liikmetele. Üldreegel on, et tekitatud kahju eest vastutavad need juhtimis- või kontrollorganiliikmed, kes oma kohustuste rikkumisega ühingule kahju tekitasid.
Seega ei kehti kahju tekitamisel nõukogu liikmete ühine vastutus, vaid iga liikme puhul hinnatakse konkreetselt tema kohustuste täitmist. Kahju eest vastutavad vaid need liikmed, kes oma kohustuste rikkumisega kahju tekitasid, näiteks hääletasid kahju tekitanud otsuse poolt. Samas on oluline meeles pidada, et mitte iga otsus, mis näiteks ei teeni kasumit, ei tähenda automaatselt ühingule kahju tekitamist. Ja teisalt ei tähenda ka kahju kaasa toonud otsus kohe automaatselt vastutuse kohaldamise aluse olemasolu. Praktikas eeldab vastutuse kohaldamine, et esineb nii konkreetse kohustuse rikkumise fakt, sellega tekitatud kahju, kui ka nende omavaheline põhjuslik seos, ehk kahju peab olema tekkinud mingi teatud konkreetse kohustuse rikkumise tulemusena. Samuti tuleb silmas pidada, et nõukogu liige ei vastuta, kui tõendab, et on kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega.
Küll aga on oluline teada, et juhtimis- ja kontrollorganite liikmed, st. nii nõukogu kui ka juhatus, vastutavad oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest isikliku varaga. Äriühingul on võimalik pöörduda nende poole kahju hüvitamise tõudega, tõendades selleks vaidluse korral kohustuse rikkumise asjaolud, kahju suuruse ning põhjusliku seose rikkumise ja kahju vahel. Seega peaks iga nõukogu liige olema võimeline oma vastutusest vabanemiseks tõendama:
- et ta on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega või
- et rikkumine oli vabandatav.
Nõukogu liikmete vastutus ühingu ees on seadusest tulenevalt solidaarne st. äriühing võib ise otsustada, kelle vastu ta nõude esitab. Mitmeliikmelise nõukogu korral võib esineda olukordi, kus näiteks kahju põhjustanud teo on pannud toime vaid üks liikmetest, kuid teised võivad olla oma kohustusi rikkunud tegevusetuse kaudu selle teo ärahoidmiseks.
Üldjuhul on nõukogu liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat. Kuid ka siin on võimalik, et ühingu põhikirjas või kokkuleppel nõukogu liikmega (nt. nõukogu liikme ja ühingu vahelises lepingus) on ette nähtud muu aegumistähtaeg.
Kuidas vastutusriske kõige paremini maandada?
Kõige olulisem on, et igasugused otsused, mida ühingu huvides tehakse, peavad olema läbimõeldud ning tuginema piisavale ja õigele informatsioonile. Oma otsuse kujundamisel ei tasu ei omanikke ega ka juhatuse liikme poolt saadud informatsiooni pimesi usaldada, vaid kogu etteantud informatsioon ja ettepanekud tuleks enda jaoks üksikasjalikult läbi mõelda. Kindlasti aitab kaasa ka koosolekute regulaarne ja aktiivne pidamine ning otsuste tegemise õigeaegsus.
Nõukogu liikmega ei pea olema sõlmitud kirjalikku nõukogu liikmeks olemise lepingut. Lepingu puudumisel on nõukogu liikme ja ühingu suhte määramisel tegemist käsundiga, millist saab ja võib täita ka üldkoosoleku otsuse alusel. Meeles tuleb aga pidada, et sellisel juhul ei laiene nõukogu liikmele töölepingu seadusest tulenevad sätted ja käsundi näol on tegemist võlaõigusliku suhtega ühingu ja nõukogu liikme vahel. Käsund ei ole aga just parim võlaõigusliku lepingu vorm, näiteks kui töölepingule omaseid sätteid ei ole nõukogu liikme ja ühingu vahel eraldi kokku lepitud, siis ei ole võimalik ka hiljem vastavaid nõudeid esitada.
Kokkuvõtteks võib öelda, et lisaks sellele, et nõukogu liikmeteks oleks tark valida isikuid, kellel on nõukogu töös osalemiseks piisavad teadmised ja kogemused ning et nõukogu koosseis võiks olla piisavalt väike efektiivse juhtimise tagamiseks ning piisavalt suur vajaliku oskusteabe kaasamiseks, oleks ühingu parima toimimise ja igasuguste hilisemate vaidluste ja vääritimõistmise aspektist tegelikult ülioluline, et suhted nõukogu liikme ja äriühingu vahel oleks reguleeritud eraldi lepinguga.
