Eestis on nii ekspordi-, impordi- kui tööstusettevõtete tootjahinnad kasvanud eelmise aastaga võrreldes juba ligi 16%, kusjuures hinnakasv on kiire ka ilma eelmise aasta baasefektita. Kuigi nõudlus on tugev, on ligi 30% meie tööstusettevõtete jaoks tootmist piiravaks teguriks seadmete ja muu varustuse kättesaadavus. Viimati nägime sellist vastuste taset umbes 23 aastat tagasi. Mis on selliste tarneraskuste põhjuseks? Kas häired tarneahelates tähendavad globaliseerumise hääbumist?
Häired on kogu tarneahelas
Probleemid on kogu tarneahelas, mitte selle mõnes üksikus osas – konteinerite puudus, pooljuhtide puudus, liiga suured koormused olulistes kaubasadamates koos laevade pikkade ooteagadega ja sellest omakorda tekkivad probleemid logistikas, paljudes riikides praeguste kaubamahtude juures veokijuhtide puudus jne.
Häired maailma tarneahelates hakkasid suurenema juba enne COVID pandeemiat. Üheks oluliseks probleemide allikaks oli president Trumpi ajal suurenenud kaubanduspinged USA ja Hiina vahel. Möödunud aasta lõpus hakkasid aga tekkima tõsisemad mõrad. Töötleva tööstuse, kui peamise kaupu eksportiva majandusharu, taaskäivitamisega kaasnesid keerulised väljakutsed logistikas. Maailmakaubanduses toorainete ja valmiskaupade liikumine eeldab, et seda kompleksset süsteemi saab võimalikult täpselt prognoosida. Paraku ei ole see praegu võimalik.
Euroopa sõltub liiga palju Aasias toodetud pooljuhtidest
Pandeemia ajal suurenes kodus töötamise või õppimise tõttu järsult nõudlus elektroonikakaupade järele. See omakorda kasvatas oluliselt tootjate nõudlust pooljuhtide järele. Kui autotööstus möödunud aasta teisel pool uuesti tootma hakkas, lisandus sealtki täiendav nõudlus pooljuhtide järele. Samal ajal tekkisid Aasias pooljuhtide tootmisprobleemid. Suure löögi andis põud Taiwanil, aga ka COVID-i leviku tõttu tehaste sulgemine Hiinas ning mujal Kagu- ja Lõuna-Aasias. Kuna häiritud on kogu tarneahel, siis lisaks pooljuhtidele, on häiritud ka paljude teiste kaupade tarned – olgu need lõpptarbimiseks mõeldud või ka tootmissisendid. Kui nõudlus ületab pakkumist, siis ongi tulemuseks kaupade hinnakasv. See on aga ettevõtetele tarneahelate probleemide kõrval täiendavaks mureks.
Pooljuhtide tarneraskused, täpsemalt pooljuhtide puudus, on põhjustanud maailma mitmetes riikides tõsisemaid häireid eelkõige auto- ja elektroonikatööstuses. Samas on nende tööstusharude tarned seotud väga palju Aasiaga. Enamus pooljuhtide, akude, haruldaste maavarade ja ravimite koostisosade tootjaid asub Aasias. Pooljuhtide tootmises domineerivad maailmas kokku ligi 60% osakaaluga Taiwan, Lõuna-Korea ja Hiina. Euroopas tehakse vaid kümnendik maailma pooljuhtidest. Kaasaegses tipptehnoloogias kasutatakse praegu peamiselt USA-s ja Taiwanil arendatud ja toodetud pooljuhte. Kui aga vaadata pooljuhtide kogu tootmisahelat, alates väljatöötamisest kuni tootmise ja pakendamiseni, siis on see maailmas rohkem hajutatud.
Euroopa Liit üritab hakata arendama kaasaegsete ja tipptasemel pooljuhtide tootmist ning on seadnud 2030. aasta eesmärgiks tõsta oma osakaalu maailmas 20 protsendini ehk ligi poole võrra. Selleks, et vähendada oma sõltuvust Aasia riikidest. See eeldab aga väga suuri investeeringuid. Eesoleval kümnendil suureneb nõudlus pooljuhtide järele oluliselt. Euroopale oleks narr jääda seda kõrvalt vaatama ja sõltuma teistest, peamiselt Aasia, riikidest. Nii ongi Euroopa Komisjoni sisevolinik, Thierry Breton pakkunud välja, et EL kasutab pooljuhtide arendamiseks varem kokkulepitud EL taasterahastust digitaliseerimiseks mõeldud rahasid.
Taasterahastu suurus on teatavasti kokku 800 miljardit eurot, millest digitaliseerimiseks on kavandatud 20%. Võrdluseks – Lõuna-Koreas plaanitakse üheksa aastaga pooljuhtide arendamisesse suunata 450 miljardit dollarit ning Taiwani suurim ja ka maailma üks suurimaid pooljuhtide tootjaid, TSMC, investeerib kolme aastaga ligi 100 miljardit dollarit.
Kuhu on kadunud konteinerid?
Häired tootmises ja kõrgemad transpordikulud on tarneahelate kogukulu oluliselt tõstnud, sealhulgas on mitmekordistunud Aasiast teele pandud konteinerite hinnad. Vaatamata sellele, et praegu liigub Hapag-Lloydi, maailma ühe suurima konteinerlaevade grupi hinnangul konteinereid ligi 20% rohkem, kui enne pandeemiat, on neid ikka puudu. Konsultatsioonifirma Drewry hinnangul on konteinerite arv maailmakaubanduses praegu piisav ja probleem peitub pigem logistikas. Laevadega transporditakse logistikaettevõtete abiga aga 90% maailma kaubandusest. Konteineritega seotud tarnehäireid tekitas ka Ever Grand’i tankeri kinnijäämine Suessi kanalis ning kevadel paariks kuuks Lõuna-Hiinas ühe olulise kaubasadama sulgemine, mis jättis ootele ligi 350 000 konteinerit.
Kaupu püütakse nüüd transportida rohkem ka lennukitega, kuid see on väga kallis. Selleks, et vältida ülekoormatud Hiina sadamaid, liigub rohkem konteinereid Aasias raudteel ja isegi veoautodega on toodud konteinereid Hiinast Euroopasse, et neid sealt üle Atlandi ookeani transportida. Ettevõtted on hakanud üha rohkem oma tarneahelatega seotud riske maandama, võttes tarnepakkumisi mitmelt tarnijalt erinevatest riikidest või regioonidest – samas on need võimalused vägagi piiratud ja kulukad.
Häired tarneahelates, mida varem arvati olevat vaid ajutised, kestavad veel vähemalt järgmise aastani, kuna koroonaviiruse delta tüve leviku tõttu suletakse Aasias tehaseid. Seega sõltub jagusaamine tarneraskustest sellest, kui kaua pandeemia kestab. Saksamaa Tööstus- ja Kaubanduskoja küsitluse järgi arvavad rohkem kui pooled sealsest 3000-st vastanud ettevõttest, et laialdased häired tarneahelates kestavad kuni järgmise aastani.
Kui tarneahelate häiretest tingitud hinnakasvule lisada juurde veel energiahindade järsk tõus, siis risk stagflatsiooni tekkeks – ehk olukorraks, kus hinnakasv on väga kiire, kuid majandus stagneerub – on küll olemas, kuid ei ole praegu Swedbanki majandusprognoosi põhistsenaarium.
Kas häired tarneahelates tähendab seda, et maailmakaubandus ja globaliseerumine vähenevad?
COVID pandeemiaga kaasnenud kulude kasv senistes tarneahelates kiirendas juba pärast 2008-2009 globaalset finantskriisi alanud tarneahelate liikumist Euroopasse ja USA-sse. Kuna tööstusrobotitega tootmine on muutunud tööjõukuludega võrreldes üha odavamaks, siis muutub rohkem tootmist, tarneahelaid ja kaubandust regionaalsemaks. Spetsialiseerumine paljude lõpptarbimiseks mõeldud kaupade ja tootmissisendite tootmiseks – olgu selleks kasvõi tipptasemel pooljuhid – jääb aga alles ja see tähendab ka globaliseerumise jätkumist.
