„Tippjuhtide kasvav seotus pettustega peaks valvsaks muutma kõik ettevõtted. Majanduslanguse mõju ning vajadus näidata häid tulemusi on pannud juhtkonnad surve alla ning see võib viia finantstulemuste ilustamiseni,“ ütles KPMG Baltics OÜ partner Taivo Epner pressiteate vahendusel.
Äsja valminud uuring näitas, et „tüüpiline“ pettur on 36- kuni 45-aastane mees, kes töötab ettevõtte finantsvaldkonnas või sellega seotud alal, omab enam kui 10-aastast töökogemust samas ettevõttes ning on kõrgemal juhipositsioonil. Sellised inimesed suudavad paremini kontrollist mööda hiilida ning neid usaldatakse suurel määral. Kõige tõenäolisem on, et nad omastavad vara või manipuleerivad andmetega.
Epner lisas, et tüüpiline pettur töötab kas ostu- või müügiosakonnas. Finantsosakond mängib nende valdkondade puhul sageli järelevaataja rolli. Uuringu kohaselt teeb 61 protsendil juhtudest pettur koostööd kas oma kolleegi või siis organisatsioonivälise isikuga.
Puhkab harva ja elab külluslikult, seega petab?
Uuring näitas ka, et üldiselt ei taju ettevõtted ohumärke. Pettusele võib viidata see, kui töötaja puhkab väga harva või kui tema elustiil on palju uhkem, kui sissetuleku põhjal võiks eeldada. Uuring tuvastas, et vaid kuue protsendil pettusejuhtumitest oli tõstetud „punane lipp“, s.o kahtlus oli tekkinud juhtumi varajases faasis. Nelja aasta eest oli sama näitaja 24 protsenti, mis kinnitab järelevalve lõdvenemist.Ida-Euroopas vaadeldud juhtumite puhul viis 78 protsendil juhtudest pettuseni nõrk kontroll ning samas üle poole pettustest vältas kolm aastat, enne kui need avastati. See kinnitab, et kontroll ei ole piisav või ei ole kontrollimehhanisme kaasajastatud, et uutele ohtudele vastu seista. Distsiplinaarmenetlus on Ida-Euroopas kõige levinum reageering pettusele – 33 protsendil juhtudest. Ettevõttest pidi lahkuma 24 protsenti petturitest.
„Eesti ettevõtete jaoks pole tugev kontrollimehhanism kunagi olnud nii tähtis kui praegu. Kui ettevõtted kasutavad meetmeid pettuste vältimiseks või varajaseks tuvastamiseks, siis piiravad nad sellega potentsiaalsete petturite tegevusvõimalusi,“ rõhutas Epner. Eesti puhul kipub probleemiks olema see, et ettevõtetel puuduvad kontrollimehhanismid ettevõtete väiksuse tõttu ning juhul kui nad eksisteerivad siis ainult paberil, mille rakendamisele vaadatakse läbi sõrmede.
