Sarasvathy viis koos Nobeli laureaat Herbert Simoniga läbi uuringu, kus palus osalema väga edukad ettevõtjad ja väga edukad suurkorporatsioonide juhid. Esimeste valiku kriteeriumiks oli 15 aastane ettevõtluskogemus, mitme ettevõtte asutamise kogemus ja vähemalt ühe firma börsile viimise kogemus. Juhtidest osalesid muuhulgas tippjuhid firmadest nagu Nestlé, Philip Morris ja Shell. Osalejatele anti ülesanne hüpoteetiliselt käivitada start-up firma ning jälgiti nende tegutsemisviise ja otsuseid.

Nagu uuringust selgus improviseerisid ettevõtjad oma otsuste tegemisel rohkem ning keskendusid pigem võimaluste ära kasutamisele. Nad ei alustanud väga täpsete eesmärkide püstitamisega, vaid proovisid leida viise kuidas oma olemasolevaid tugevusi ja ressursse kombineerida nii, et õnnestuks ettevõte käivitada.

Korporatiivjuhid seevastu valisid teise tee - püstitasid täpsed eesmärgid ning hakkasid hoolsalt otsima viise kuidas neid eesmärke saavutada.

Hiljem sama ülesannet alustavatele ettevõtjatele ja riskikapitalistidele laiendades, leidsid uurijad, et kogenud riskikapitalist ja perefirmadest pärit noored käitusid pigem kui edukad ettevõtjad, samal ajal kui väiksema kogemusega riskikapitalist ja MBA kraadi omanikud käitusid pigem nagu edukad juhid.

Sarasvathy toob võrdluse kokandusest ja ütleb, et ettevõtja vaatab, mis rooga saab olemasolevast toorainest teha ning jätab ruumi loomingule, aga korporatiivjuht otsustab alguses ära, et soovib teha lihapalle ning hangib vastavalt sellele ka tooraine. See ei tähenda, et ettevõtjal pole eesmärke, märgib uuringu autor, vaid tema eesmärgid on laiemad ning võivad teekonnal muutuda.

Erinevad olid ka infovajadus ja selle hankimise viisid - kui juht soovis pigem teha turu-uuringuid ja segmenteerida turgu, siis ettevõtja soovis tulla kiirelt turule ja õppida kogemustest. Ettevõtjad ei uskunud, et turgu saab ette ennustada - kui neile anti tulevikuprognoosid, siis nad pigem ei vaadanud neid. Analoogne suhtumine oli ka konkurentsi hindamises - tippjuht soovis saada võimalike konkurentide kohta maksimaalselt palju infot, samal ajal kui ettevõtja leidis, et see on ajast ette ruttamine ning esmalt tuleb oma tugevuste loomisele keskenduda ja turule tulla.

Uuringu autorid võtavad oma avastused kokku nii: juhid usuvad, et nad suudavad tulevikku ette näha ja seeläbi seda kontrollida, ettevõtjad arvavad, et nad suudavad oma tegevuse tulemusel oma valdkonnas tulevikku ise luua ning ei pea seepärast selle ennustamisega tegelema.

www.juhtimine.ee