Ehkki poliitikud seda püüavad, ei ole meil põhjust maksudebatti avada, sest meie maksusüsteem töötab, on arusaadav ja atraktiivne. USA mõttekoja Tax Foundation andmetel on Eesti maksusüsteem maailma parim olnud kaheksa aastat järjest. Pole vaja torkida toimivat asja.
Selle niinimetatud arutelu taga on soov leida riigieelarvesse lisaraha: korraldame debati, arutame põhjalikult ja üritame sellele rahva mandaadi saada. Oodata ja loota, et see debatt lõpeb sellega, et ettevõtjate maksukoormus langeb, on väga naiivne mõte. Igal juhul tõuseb pärast pärast seda ilusa nimega debatti mitte ainult ettevõtjate, vaid kõikide Eesti inimeste maksukoormus.
Olukord maailmas ja majanduses valitseva tõttu on niigi ebamäärane ja veel üht komponenti, maksukeskkonda segi lüüa, seda ettevõtjatel küll tarvis ei ole. Ettevõtjatele ja investoritele on oluline kindlus.
Pigem vajabki ettevõtlus pikka plaani sarnaselt näiteks kultuurile või julgeolekule, mis oleks valimistsüklite ülene. Kui maksusüsteem on konkurentsivõimeline, siis seda ei saa alati öelda meie ettevõtete kohta. Selle võiksime aga eesmärgiks võtta: luua piirkonna kõige konkurentsivõimelisem ettevõtluskeskkond.
See eeldab lisaks atraktiivsele maksu- ja õigusruumile ka tarku ja töökaid inimesi, mõistlikke energiahindu ja investeeringute meelitamist ning tootlikkuse ja lisandväärtuse kasvatamist. Siis oleks meil võimalik liikuda Ida-Euroopa sissetulekute tipust Lääne-Euroopa tippude hulka.
Ühtlasi kasvavad siis ka eelarvetulud, sest 80 protsenti Eesti riigieelarve maksulaekumistest on seotud palkadega. Palku suudavad tõsta aga ainult suurt lisandväärtust pakkuvad ettevõtted. Lisandväärtuse kasvatamine eeldab investeeringuid innovatsiooni ja uutesse tehnoloogiatesse, et uusi tooteid-teenuseid ja ärimudeleid turule tuua. Seetõttu peaks innovatsioonile kaasa aitamine olema riigi pikemasse plaani rasvaste tähtedega sisse kirjutatud.
Lisaks on vastutustundlik riigieelarve maksude mündi teine pool, sest eelarve on mõeldud kulude juhtimiseks. Seetõttu ootavad ettevõtjad valitsuselt lisaks eelarvedistsipliinile ka vajalike muutuste tegemist erinevates valdkondades kokkuhoiu saavutamiseks ja sisemise efektiivsuse leidmiseks.
Samuti on järgmisel valitsusel moraalne kohustus minna edasi riigireformiga, mis on viimastel aastatel kriiside ja poliitilise ebastabiilsuse tõttu tahaplaanile jäänud ja mille senised saavutused pole rahuldavad.
Riigireformi kese peab olema teenuste ja funktsioonide kaasajastamine, bürokraatia vähendamine ja osade ülesannete erasektorile teha andmine, samuti avaliku sektori kasvu pidurdamine. Väheneva tööealise elanikkonnaga riigis ei ole paisuva ametnikkonna ülalpidamine jätkusuutlik. Lihtsalt raha peale valamine läheb meile kodanikena kalliks maksma, kuid süsteemseid probleeme see ei lahenda ja jõukamaks meil saada ei aita.
