Kehtiva õiguse regulatsioon lähtub eelkõige oma õigusi heauskselt kasutavatest ja kohustusi täitvatest enamus- ja vähemusosaluste omanikest. See tähendab muu hulgas lähtekohta, et enamus ei anna juhtorganitele vähemuse huve kahjustavaid juhiseid, järgib seadusega kehtestatud hääleõiguse piiranguid ega alluta hääleõigust teostades ühingu huve oma isiklikele huvidele.
Reaalsus on sageli aga teine ning oma positsiooni ühingu huvide vastaselt kahjustavad sageli nii enamusaktsionärid kui ka nendele allutatud juhtorganite liikmed. Vähemusele on seadusega tagatud küll mitmed kaitseabinõud, kuid nende rakendamine ei ole senini olnud efektiivne, takistamaks enamuse kuritarvitusi ning kaitsmaks ühingu kui terviku ärilisi huve. Eeltoodu seab seadusandjale olulisi väljakutseid, kehtestamaks sobiva üldistusastmega vähemusaktsionäride kaitseregulatsiooni, mis ei seaks ohtu ettevõtlusvabadust ning ettevõtluskeskkonna üldist atraktiivsust, kuid tagaks samas vähemuste efektiivse kaitse enamuse kuritarvituste vastu.
Kuigi avalike arutelude keskpunktiks on kujunenud sunddividendide ning ühingust väljumise õiguse ehk nn sell-out-teema, siis vähemusaktsionäre kummitavate probleemide ring on märkimisväärselt laiem.
Oluline on tagada ühingu huvide tegelik realiseerimine, kui enamus seda ei toeta või töötab pahatahtlikult sellele vastu. Nt keeldub enamus hääletamast kahjunõude maksmapaneku poolt oma kohustusi rikkunud juhtorgani liikmete vastu. Vähemusele peavad olema tagatud meetmed ühingu kui terviku huvidest lähtuvate kuritarvituste puhuks selliselt, et oleks võimalik jõuda konkreetse ühingu huvide kaitsmiseks vajaliku tulemuseni (nt kahju nõude maksmapanekuni).
Kehtiva õiguse kohaselt on vähemusele tagatud nn igaaktsionäri õigused, mille hulka kuuluvad eelkõige:
- teabeõigus ehk õigus saada üldkoosolekul ühingult informatsiooni ja;
- vaidlustada üldkoosoleku ja nõukogu otsuseid kohtus.
Ning teiselt poolt kvalifitseeritud vähemusosaluse (10% kapitalist, börsiühingu puhul 5% kapitalist) omamisega seotud õigused, mille hulka kuuluvad eelkõige:
- õigus nõuda aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumist, nõuda teatud küsimuse võtmist korralise üldkoosoleku päevakorda ning esitada päevakorrapunktide osas omapoolseid otsuste eelnõusid;
- nõuda kohustusi rikkunud nõukogu liikme tagasikutsumist mõjuval põhjusel ja;
- õigus nõuda erikontrolli läbiviimist ühingu juhtimise või varalise seisundiga seotud küsimustes.
Lisaks eeltoodule on vähemuste kaitsele suunatud ka põhimõte, mille kohaselt enamusosaluse omaja ei tohi hääletada juhtudel, kui tema huvi ja ühingu huvi on selgelt vastassuunalised, st tegemist on hääleõiguse piirangu seadusjärgse juhtumiga. Samuti on vähemusel võimalik esitada kuriteokahtluse korral kuriteoteade politseile kriminaalmenetluse algatamiseks.
Samas ei ole praktikas keeruline muuta eelnimetatud meetmed sisutühjaks või äärmiselt ebaefektiivseks.
Sisuliselt kõikidel juhtudel, mil enamus või tema kontrolli all tegutsev juhtkond oma seadusest tulenevaid kohustusi ei täida (nt keeldub juhatus info andmisest või keeldub enamusosaluse omanik erikontrolli määramisest), jääb vähemusel võimalus pöörduda üksnes kohtu poole vastavate nõuetega, mille menetlemine kestab enamuse oskusliku tegutsemise korral reeglina aastaid.
Info saamine aastate pärast muudab selle aga väärtusetuks. Ka erikontrolli määramise avalduses esitatud küsimused osutuvad aastate möödumisel sageli väärtusetuks. Lisaks on enamusel võimalus määrata erikontrolli teostajaks temale sobiv isik kohtuväliselt, mis välistab üldjuhul vähemuse võimaluse sekkuda selliselt tellitud erikontrolli tulemustesse (sh nende õigsust kontrollida). Isegi, kui vähemusel õnnestub saada ühingust kätte vajalik teave, mis selgelt viitab juhtorgani liikmete poolt oma kohustuste rikkumisele, ei võimalda see siiski vähemusel endal vastavat nõuet ühingu huvides maksma panna.
Eesti kehtiv õigus ei võimalda erinevalt Saksa õigusest vähemusel ühelgi viisil panna ise maksma ühingu nõuet oma kohustusi rikkunud juhtorgani liikmete vastu. Vähemusaktsionäridel, kellele kuulub 10% kapitalist, on võimalik nõuda kohtu kaudu mõjuva põhjuse olemasolul üksnes nõukogu liikme tagasikutsumist. Kohustusi rikkunud juhatuse liikmete tagasikutsumist vähemusaktsionärid nõuda ei saa. Kohustusi rikkunud juhtorgani liikmete vastu kahjunõuete maksmapanek eeldab viimasest kõrgemalseisva organi sellekohast otsust. Sellekohase üldkoosoleku otsuseni jõudmine vähemuse poolt olukorras, kus enamus seda ei toeta, ei ole Eestis hetkel sisuliselt realiseeritav. Kuigi kvalifitseeritud vähemusele kuulub nii koosolekute kokkukutsumise nõudeõigus kui ka õigus täiendada päevakorda ja esitada omapoolseid eelnõusid, siis juhul, kui enamuse kontrollitav juhtorgan kuritarvitab oma õigusi ning teostab otsuste eelnõude hääletusele paneku ja protokollimise selliselt, nagu seda ise soovib, siis jääb vähemusele eelkõige võimalus vaidlustada vastav otsus kohtu kaudu. Sama olukord on siis, kui enamuse poolt valitud koosoleku läbiviijad otsustavad eirata enamuse suhtes seadusjärgse hääleõiguse piirangu nõuet või kui enamus rikub ühingu huvides vajalikku hääletamiskohustust.
Eeltoodu tähendab, et enamuse kuritarvituste korral on vähemusel võimalik heal juhul küll vabaneda ühingu huve kahjustavast üldkoosoleku või nõukogu otsusest, kuid puudub võimalus jõuda otsuseni, mis tulnuks teha või protokolli kanda. Vähemuse ainsaks võimaluseks oma isiklike huvide kaitseks on üksnes kahjunõude esitamine oma kohustusi rikkunud enamuse vastu, kuid selliste nõuete maksmapanek eeldab vähemuse poolt suurt tõendamiskoormise kandmist. Ühingu kui terviku huvid selle kaudu kaitset ei leia.
Kokkuvõttes tuleb märkida, et seadusjärgse regulatsiooni kohaselt on ühingu huvide kaitse võimalik eelkõige juhul, kui enamus kasutab oma õigusi heas usus ja täidab temale seadusest tulenevaid kohustusi ja piiranguid.
Kui enamus kuritarvitab oma positsiooni, siis muutub nii ühingu kui ka vähemuse kaitse ebaefektiivseks ning lõpuni mitterealiseeritavaks. Selline tulemus ei vasta ei ühiskonna ega investorite ootustele. Eeltoodust tulenevalt tuleks kaaluda ühinguõiguse revisjoni raames muu hulgas vähemusaktsionäride abinõude täiendamist selliselt, et vähemusaktsionäridel oleks võimalik ühingu huvidest lähtuvalt nõuda ka juhatuse liikmete tagasikutsumist kohtu kaudu, samuti saavutada ühingu huvides vajalik otsus juhul, kui enamus kuritarvitab oma hääleõigust ja toimib selgelt ühingu huvide vastaselt. Samuti tuleks kaaluda vähemusele kohtu loal piiratud juhtudel õiguse andmist ühingu huvides olevate ühingu nõuete maksmapanekuks enda nimel. Tagatud peab olema võimalus tõkestada efektiivselt enamusaktsionäridepoolsed kuritarvitused.
