Meedia räägib põllumajanduse kriisist. Samas loeme, et piimatööstuste kasum suurenes 2014. aastal eelmisega võrreldes lausa 78,5%. Sellises olukorras tahaksin teha lühikese tagasivaate kriisi sünnilukku, vaadata üle, millised on vääramatu jõu argumendile tuginemise eeldused ja kas praegust olukorda oleksid põllumehed ise saanud tasandada või vältida.
Venemaa keelud ei olnud midagi uut
Eestis on Ukraina sõja ja sanktsioonidega seonduvatel põllumajandusturu piirangutel pikk eellugu. Elussigade sisseveo keelustas Venemaa juba 2012. aasta kevadel. Impordikeelu alla langenud piimatööstuste nimekirja kehtestamine kurjakuulutavalt kõlava Rosselhoznadzori poolt 2013. aasta lõpus oli vaid üks keeld pikas ahelas. Siiski säilis kuni 6. augustil 2014 vastusanktsioonina kehtestatud toidukaupade impordipiiranguteni veel lootus, et keelud lõpevad või neist õnnestub kuidagi mööda hiilida.
Toorpiima turg aastatel 2014–2015
Eelmise aasta toorpiima müügilepingud (reeglina kehtivad need terve kalendriaasta), olid Eestis esimesed, kus piima hind seoti Euroopa keskmisega. Sealjuures lubasid töötlejad mõnel puhul Euroopa keskmist piimahinda veel ka boonusega täiendada. Selle tingis mure tootmiseks vajaliku piimakoguse kättesaamise osas ja Leedu tööstuste suur ostusurve Eesti põllumeestele. Neil tingimustel sõlmiti lepinguid veel ka pärast impordikeelu alla langenud piimatööstuste nimekirja kohta teadete laekumist.
Juba 2014. aasta mais loobusid piimatööstused ebasoodsale turu- ja majandusolukorrale, pankroti või saneerimise ohule ja vääramatule jõule viidates kokkulepitud hindadest ning pärast 6. augusti vastusanktsioonide kehtestamist langes piima müügist saadav tulu veelgi, septembri keskmine piimahind oli tasemel 250 eurot/tonn (võrreldes Euroopa keskmisega 365 eurot/tonn). Töötlejatest sõltuvana ja ülejäävate piimakoguste tingimustes oli hinnaalandamisele vastuvaidlemine põllumeeste jaoks mõttetu – lepingus kokku lepitud piimahinna nõudmine oleks kaasa toonud järgmisel päeval lüpstava toorpiima mahavalamise. Seejuures ei muutnud kehtestatud sanktsioonid paljude Eesti töötlejate jaoks valitsevat olukorda – Vene turg oli juba enne seda nende jaoks keeldudega suletud. Küll muutus olukord Lätis ja Leedus ning tõi kaasa sealsete meiereide surve kadumise Eesti piimahindadele.
2015. aasta alguses ei ole olukord oluliselt paranenud. Uutes lepingutes on mindud tagasi lahtisele või Eesti keskmisele piimahinnale, hind ei ole madalaimalt tasemelt oluliselt tõusnud.
Vääramatu jõud peab vastama ka õiglustundele
Tavapäraselt kehtib reegel, et lepinguid tuleb täita ja lepingupooled vastutavad oma kohustuste täitmise eest. Eesti õiguses on sellest ette nähtud kaks peamist erandit, mis seostuvad vääramatu jõuga ja millele tuginedes on võimalik välistest asjaoludest tulenevalt oma lepingulisi kohustusi muuta: rikkumise vabandatavus ja lepinguliste kohustuste vahekorra muutumine. Mõlema puhul neist võib tuua paralleele üldise õiglustundega – reeglina peaks nende rakendamiseks olema olukord selline, et ka ainult talupojatarkusele tuginedes ei oleks muutunud olukorras mõistlik nõuda lepinguga kokkulepitu järgimist.
Võrreldes kokkuleppe sõlmimise hetkega peavad selleks lepingulises suhtes olema toimunud suured muutused, mis on ühele lepingupoolele selgelt kahjulikud või ei võimalda tal oma kohustusi täita. Seejuures ei tohi muutunud asjaolud sõltuda vääramatule jõule tuginevast lepingupoolet ega olla lepingu sõlmimise hetkel ettenähtavad.
Viimast kinnisvarakrahhi vääramatuks jõuks ei loetud
Rikkumise vabandatavus on regulatsioon, mis välistab vääramatu jõu mõju jooksul lepingut rikkuva poole vastutuse lepingurikkumise eest. See tähendab, et leping jääb sisult samaks ja kehtib edasi, lihtsalt lepingupool ei pea seda vääramatu jõu mõju ajal täitma. Sellise olukorra põhjusteks saavad olla näiteks sõda, streigid, üleujutused, maavärinad, jms. Vääramatuks jõuks ei saa lugeda võlgniku kontrolli all olevat asjaolu või äririski – tooraine tarnimine, streik võlgniku enda ettevõttes, avaliku võimu sekkumine võlgnikust tuleneval põhjusel, vms. Raha maksmise kohustuse mittetäitmine ei ole reeglina vabandatav. Samuti on võimalik lepingus eraldi kokku leppida, et vääramatu jõud ei vabanda mistahes kohustuse mittetäitmist.
Lepinguliste kohustuste vahekorra muutumine annab kahjustada saanud lepingupoolele äärmiselt erandlikel juhtudel õiguse nõuda lepingu muutmist, ehk sellega muutub pöördumatult kogu pooltevaheline suhe. Täiendavaks eelduseks on, et kahjustatud pool ei oleks asjaolude muutumist ette teades lepingut sõlminud, või oleks ta seda teinud oluliselt erinevatel tingimustel. Lepingu muutmist saab nõuda ka tagasiulatuvalt alates asjaolude muutumisest ning muutmine võib ulatuda kuni lepingust taganemiseni, kui vähesem ei oleks teise lepingupoole suhtes mõistlik või võimalik.
Kui asjaolud on oluliselt tõstnud ühe poole poolt seoses lepingu täitmisega kantavaid kulusid, peavad need kulud olema välja arvutatavad ning muutuma võrreldes plaanituga vähemalt 50%. Näiteks võib siinkohal tuua, et viimasele buumile järgnenud kinnisvarahindade langust ei ole Eesti kohtud selliseks asjaolude muutumiseks lugenud. Sealhulgas on tuginetud just argumentidele, et mõistlikult ei saa eeldada, et kehtivad asjaolud (ehitus-, laenu ja kinnisvaraturg) peavad ühiskonnas püsima muutumatuna. Riigikohus on rõhutanud, et üks lepingupool ei pea kandma teise poolt võetud põhjendamatut äririski.
Läbirääkimistel tuleb oma õigusi tunda
Eelnevat kokku võttes olen veendumusel, et vääramatu jõu argumendi kasutamise eeldused ei ole käesoleva põllumajanduskriisi käigus piimatöötlejate jaoks täitunud ning piimatöötlejate vastavasisulised argumendid kohtulikku analüüsi tõenäoliselt ei kannataks. Leian, et kuigi turuolukord muutus, ei olnud muutus kaugeltki piisav, et põhjustada niivõrd drastilist piima hinna langust, veel vähem lepingute sunniviisilist muutmist või ülesütlemist.
Siinkohal võiksid piimatootjad kindlasti oma positsioone paremini kaitsta, kasutada selleks ühistegevust, ühiseid esindajaid ning läbirääkimisoskusi. Hinna langetamise surve all olles teevad esimesed teadmatusest nõustujad nii endale kui teistele karuteene. Läbirääkimistel on oma seisukoha kaitsmiseks ja enda jaoks parimale kokkuleppele jõudmiseks oluline oma õiguste tundmine ja õigete argumentide kasutamine – senini on see teadmine koos pädeva õigusabiga olnud peamiselt piimatööstuste pool.
Lepingut on kokkuleppel võimalik alati muuta, kuid ühegi poole huviks ei tohi juba hea usu põhimõttest lähtuvalt olla teise lämmatamine. Omavahel mõistlikule kokkuleppele jõudmine on kindlasti odavam ja hoiab kokku rohkelt aja- ja närvikulu, kuid ebaõigluse olukorras tuleb mõnikord kasutada ka karmimaid meetmeid. Kui suur osa saatusekaaslasi on survele järgi andnud, vähenevad ka teise võimalused oma õigusi kaitsta.
Siim Maripuu,
vandeadvokaadi abi,
