Reisiettevõtja esitas mullu aprillis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) taotluse koroonaviiruse levikust põhjustatud kahju osaliseks hüvitamiseks. Taotluse esitamise võimaluse nägi ette väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri mullu 20. jaanuari määrus nr 2 "Turismiga seotud majandusharu ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga".
Nimetatud määruse kohaselt võib reisiettevõtja kahjude osalise hüvitamise toetust taotleda, kui tema perioodi 2020. aasta aprill kuni september summaarne käibe langus oli võrreldes 2019. aasta sama perioodi summaarse käibega vähemalt 70 protsenti.
Määruse kohaselt oli toetus suunatud turismiga seotud majandusharu ettevõtjatele - majutusettevõtjad, reisiettevõtjad, Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad ning käsitöö, suveniiride või Eesti disaini müüjad.
EAS jättis mullu 10. aprilli otsusega reisiettevõtja taotluse rahuldamata, leides, et ettevõtja ei vasta toetuse saamise tingimustele, kuna tema käibe langus ei ole vähemalt 70 protsenti. EAS tugines määruse §-le 4, mis näeb ette, et käibe languse hindamisel tuleb võtta aluseks ettevõtja poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe suurus.
Reisiettevõtja vaidlustas EAS-i otsuse Tallinna halduskohtus, kes 6. juuli lahendiga haldusasjas leidis, et kaebus on põhjendatud, ja rahuldas kaebuse.
Lisaks tunnistas kohus määruse § 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ning jättis kohaldamata osas, milles see ei võimalda arvestada käibemaksuseaduse § 40 lg-s 5 sisalduva reisiteenuse käibemaksuga maksustamise erikorraga. Nimelt näeb käibemaksuseadus ette, et reisiettevõtja peab deklareerima käibedeklaratsioonil kasumimarginaali, mitte kogukäibe, nagu on tavakord. Seejuures võimaldab käibemaksuseadus § 40 lg 5 reisiettevõtjal deklareerida kalendriaasta kestel eelmise kalendriaasta keskmist marginaali ning korrigeerides reisiteenuse maksustatavat väärtust kalendriaasta lõpul kogu kalendriaasta ulatuses.
EAS-i otsuse vaidlustanud ettevõtja oligi rakendanud 2019. aastal ja 2020. aastal võimalust deklareerida kalendriaasta kestel eelmise kalendriaasta keskmist marginaali. Eelneva aasta keskmise marginaali deklareerimine perioodidel 2019. aasta ja 2020. aasta aprill kuni september ei võimaldanud aga üksnes nende kuude käibedeklaratsioonide omavahelisel võrdlemisel tuvastada ettevõtja tegelikku käivet nimetatud perioodidel. Seda põhjusel, et korrektsioon tehti alles detsembri käibedeklaratsioonidel. Sisuliselt ei saanud seega määruse nr 2 alusel arvestada reisiettevõtja puhul koroonaviiruse levikust tingitud käibe langusega perioodil 2020. aasta aprill kuni september.
Kohus asus seisukohale, et määruse § 4 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda arvestada käibemaksuseadus § 40 lg-s 5 reguleeritud erikorraga. Täpsemalt ei arvesta määrus olukorraga, kui toetuse andmise aluseks olevad käibedeklaratsioonid ei saa kajastada ettevõtja tegelikku käibe langust ning muid tõendeid arvestada ei saa. Reisiettevõtja tegelike majandustulemustega arvestamata jätmine ei kohtle teda võrdselt muude turismiga seotud majandusharude ettevõtjatega ja see on põhiseadusest tuleneva võrdse kohtemise põhimõtte lubamatu rikkumine.
Antud juhul viis kaebaja poolt käibemaksuseaduses sätestatud erikorra rakendamine tulemuseni, et ta ei vastanud toetuse saamise tingimustele. Küll aga oleks kaebaja kohtu hinnangul tõenäoliselt vastanud määruses sätestatud toetuse saamise tingimustele, kui määruse punktid oleksid näinud ette võimaluse arvestada reisiettevõtja käibe suuruse tuvastamisel käibemaksuseaduses sisalduva eriregulatsiooniga. Kuna määrus ei näinud ette eriregulatsiooni arvestamist, siis ei olnud nähtav, et tema käive oleks 70 protsendi ulatuses langenud.
Kohus märkis, et eelnõude seletuskirjadest ei olnud tuvastatav, kas määruse ettevalmistamisel ning muutmisel kaaluti ja kas määrusandja üldse teadvustas, et käibemaksuseaduses sisaldub reisiteenuse käibemaksuga maksustamise erikord. Ka ei nähtunud seletuskirjadest, et oleks tehtud selge poliitiline valik jätta sellist majandustegevust läbi viivad ettevõtjad COVID-19 haigust põhjustava koroonaviirusega seonduvalt toetuseta.
Kokkuvõtvalt asus halduskohus seisukohale, et ettevõtjaid, kes kasutavad käibemaksuseaduses sätestatud erikorra erandit, koheldakse ebavõrdselt võrreldes teiste turismiga seotud majandusharu ettevõtjatega, kes nimetatud erikorda ei kasuta
Kõnealuse määruse tunnistamine osaliselt põhiseadusevastaseks tähendab seda, et reisiettevõtja käibe languse tuvastamisel saab ja tuleb arvestada ka muude asjaoludega kui üksnes perioodide aprill kuni september käibedeklaratsioonid. Seega tuleb EAS-il ettevõtja taotlus toetuse saamiseks uuesti lahendada.
Halduskohtu otsus edastatakse riigikohtule, kes kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse raames täiendavalt määruse kooskõla põhiseadusega.
Halduskohtu otsusele saab apellatsioonkaebuse esitada Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest.
