"Leian, et väärteomenetluse seadustiku paragrahv 541 lõige 6 on põhiseaduse paragrahv 15 lõige 1 lausega 1 osaliselt vastuolus, kuna jätab kohtuvälise ja kohtuliku õiguskaitseta isikud, kelle õigusi on rikutud hoiatustrahvi kui materiaalses mõttes karistuse määramisel," kirjutab Madise.
"Hoiatustrahvi (üli)lihtsustatud määramise ja vaidlustamise piiratuse eeltingimus on rikkumise toimepanemise ilmselgus ja menetleja eksimuse välistamine. Hoiatustrahvi, mille määramise elulised asjaolud ei ole ilmselged või on menetleja eksinud, peab olema võimalik kohtulikult kontrollida," lisas Madise.
Õiguskantsler viitab oma kirjas olukorrale, kus hoiatustrahvi saanud inimesel ei ole õigust seda kohtus vaidlustada põhjusel, et selle aluseks olevat väärteosündmust ei ole toimunud ehk väärtegu ei ole toime pandud. Kaebaja kui sõiduki registreeritud kasutajal ei saa sellisel alusel hoiatustrahvi vaidlustada, kui sama sätte alusel on võimalik mis tahes põhjusel hoiatustrahvi vaidlustada sõidukit tegelikult kasutanud muul isikul.
Madise viitab oma arvamuses sellele, et piirangu seadmisel on üheks põhjuseks toodud ökonoomsus.
"Menetlusökonoomia on oluline põhiseaduslik väärtus, kuid selle tagamine ei saa õigustada kohtukaebeõiguse nii intensiivseid piiranguid, mis välistavad kohtusse pöördumise võimaluse sootuks. Säästuga menetlusökonoomias ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse reaalne võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Just sellise olukorraga on aga käesoleval juhul kirjaliku hoiatustrahviteate saanud isikute jaoks tegemist. Seetõttu on kohtusse pöördumise õiguse riive oma praegusel kujul ebamõõdukas ja põhiseadusvastane," leiab õigusantsler.
