Samamoodi panustavad taastuvenergiasse ka teised riigid. Näiteks Saksamaa eesmärk on, et aastaks 2050 on taastuvenergia osa elektrienergiaga varustamisel juba 80%.
Õigusmaailmas on vaieldud palju selle üle, kas ja millal on taastuvenergia toetamise näol tegemist keelatud riigiabiga. Hiljuti tegi Euroopa Üldkohus ühe olulise lahendi asjas T-47/15 Saksamaa vs Komisjon, mõtestades lahti selle, miks ja millal ikkagi kujutab taastuvenergia tasude skeem endast keelatud riigiabi.
Vaidlusalune toetamise skeem
Üldkohtu lahendis T-47/15 oli üheks vaidlusaluseks teemaks toetus nimega „taastuvenergia lisatasu“. Saksa taastuvenergiaseadus näeb ette skeemi, mille järgi peab esiteks jaotusvõrguettevõtja ostma taastuvenergiat ning maksma taastuvenergia tootjatele tasu ja turupreemiat. Põhivõrguettevõtja kompenseerib selle, s.t maksab jaotusvõrguettevõtjale summa, mis vastab sellele tasule ja turupreemiale.
Põhivõrguettevõtjatel tuleb oma võrku lubatud taastuvenergia turustada elektribörsil. Kui sel viisil saadud hind ei võimalda põhivõrguettevõtjal katta temale tekkinud rahalisi kohustusi, siis võib ta nõuda, et lõppkliente varustavad tarnijad tasuksid talle hinnavahe vastavalt müüdud mahtudele. Seega, Saksa seaduse järgi on „taastuvenergia lisatasu“ põhivõrguettevõtjale makstav toetus, et kompenseerida talle oma seadusest tulenevate kohustuste täitmist.
Põhivõrguettevõtja tegevus on samastatav riigi antud kontsessiooni täitmisega
Üldkohus leidis selles asjas, et riik on loonud süsteemi, kus põhivõrguettevõtjate kulud hüvitatakse täielikult taastuvenergia lisatasust ja elektritarnijad on volitatud taastuvenergia lisatasu lõpptarbijatele edasi kandma. Taastuvenergia lisatasust laekuvad summad kujutavad endast seega maksuga sarnaseid rahalisi vahendeid, mis eeldavad riigi ressursse.
Sealjuures selgitas üldkohus, miks jõuti käesolevas asjas teistsugusele järeldusele võrreldes 2001. aasta olulise kohtuotsusega asjas nr C-379/98 PreussenElektra. PreussenElektra kohtuasjas oli põhivõrguettevõtjatel samuti seadusest tulenev taastuvenergia ostukohustus, kuid nad pidid seda täitma omaenda rahalistest vahenditest. Seevastu antud juhul ei täideta taastuvenergia tootjatele täiendava tasu maksmise kohustust mitte omavahenditest, vaid vahenditest, mis saadakse taastuvenergia lisatasust, mida haldavad põhivõrguettevõtjad ning mida eranditult kasutatakse 2012. aasta taastuvenergiaseadusega rakendatud toetamise ja hüvitamise kava rahastamiseks.
Mida sellest kaasusest õppida?
• Olukorras, kus põhivõrguettevõtja on tulenevalt taastuvenergia tasusid reguleerivast seadusest sisuliselt määratud taastuvenergia tasu haldajaks, on ta samastatav üksusega, kes täidab riigi antud kontsessiooni.
• Sellisel juhul on tegemist riigi poolt ettenähtud mehhanismiga taastuvenergia ostmisest tingitud kulude kompenseerimiseks.
• Taastuvenergia lisatasu kujutab endast sellisel juhul keelatud riigiabi, olenemata sellest, et põhivõrguettevõtja ei ole avalik-õiguslik üksus ning ressursid, mis põhivõrguettevõtjale kulude katmiseks makstakse, pärinevad taastuvenergiaallikatest toodetud elektri müügist börsil.
Kuivõrd tegemist on üldkohtu otsusega, võib järeldus kõnealuses kohtuasjas veel muutuda. Küll aga näitab antud otsus, et riik peab taastuvenergia tasude regulatsiooni ümberkujundamisel igal juhul hoolikalt läbi mõtlema, kuidas vältida riigiabi probleemi.
Eesti võib muidugi hetkel olla rahulik: Euroopa Komisjon on oma 28.10.2014 otsuses nr C (2014)8106 leidnud, et Eestis kehtiv taastuvenergia toetusskeem on kooskõlas riigiabi reeglitega.
