Tänaseks on meie töölaualt jõudnud Riigikohtusse järgmine kaasus, milles kohus on täiendanud oma varasemaid seisukohti tõendamiskoormuse jaotuse osas just õnnetusjuhtumi kindlustuse puhul (vt otsus nr 3-2-1-112-14).
Alkoholijoove kui kindlustuslepingu rikkumine
Viimatinimetatud kindlustusasjas vaieldi selle üle, kas kindlustusandjal on õigus keelduda kindlustushüvitise ja sellele lisanduva viivise maksmisest kindlustusvõtjale põhjusel, et viimane on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust mitte suurendada kindlustusriski (mh alkoholi tarbimise teel). Pooled olid sõlminud õnnetusjuhtumi kindlustuse lepingu, poolte vahel puudus vaidlus selles, et kindlustusjuhtumiks kvalifitseeruv õnnetusjuhtum oli tõepoolest aset leidnud, samuti oli kindlustusjuhtumi järgselt kindlaks tehtud, et juhtumi toimumise ajal oli kindlustusvõtja alkoholijoobes. Sündmuse toimumise asjaolud ise olid aga ebaselged.
Sisuliselt vaidlesid pooled selle üle, kas kindlustusvõtja joobeseisund iseenesest annab kindlustusandjale aluse hüvitise maksmisest keelduda olukorras, kus pooltevaheline kindlustusleping sisaldab seesugust tingimust, et kindlustusandja vabaneb osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtum on põhjuslikus seoses kindlustatu poolt alkohoolsete ainete tarbimisega.
Riigikohus asus seisukohale, et kirjeldatud lepingutingimuse olemasolul tuleb kindlustushüvitise väljamaksmisel arvestada seda, milline on kindlustusriski mittesuurendamise kohustuse rikkumise (kõnealuses vaidluses alkoholi tarbimise) mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Kohus rõhutas, et seaduse kohaselt vabaneb kindlustusandja rikkumise tagajärjel hüvitise maksmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu mitte kogu ulatuses, vaid kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses.
Tõendamiskoormuse jagunemine
Seejuures on kohtu hinnangul kindlustusandja kohustuseks tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine õnnetusjuhtumi toimumist, kuna seaduse kohaselt tuleb õnnetusjuhtumi kindlustuse puhul eeldada, et kindlustatud isiku tervis kahjustus temast mittetuleneva asjaolu tõttu.
Kõnealuses vaidluses leidis Riigikohus, et olukorras, kus õnnetusjuhtumi asjaolud ei ole teada, ei saa kohtud pidada õnnetusjuhtumi ainukeseks põhjuseks kindlustusvõtja alkoholijoovet, sest asjaolude ebaselgusest tingituna ei ole samamoodi välistatud, et õnnetusjuhtumit mõjutas mõni muu kõrvaline asjaolu, mistõttu oleks õnnetusjuhtum võinud toimuda ka juhul, kui kindlustusvõtja oleks olnud kaine. Kindlustusvõtja joobeseisundi saab lugeda kindlustusjuhtumi ainukeseks põhjuseks vaid siis, kui kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole kindlustusjuhtumi saabumist mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu.
Kohus lisas, et kuna enda tahtlik viimine alkoholijoobesse suurendab üldjuhul igat liiki õnnetusjuhtumi saabumise riski, ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt kindlustusvõtja tugineda kindlustusjuhtumiks peetava õnnetusjuhtumi põhjusele peale tema enda alkoholijoobe siiski juhul, kui kindlustusandja on tõendanud, et õnnetus juhtus olustikus, mis mõistlikult võttes ei kujutanud endast riski tavaseisundis (st kainele) inimesele. Seega peab kindlustusandja tõendama, et kindlustusvõtjaga toimunud õnnetuse koha olustik oli eelnimetatud tähenduses turvaline. Kui kohus selle tuvastab, siis peab kindlustusvõtja kindlustushüvitise saamiseks omalt poolt tõendama, et õnnetusjuhtumi põhjuseks oli muu väline asjaolu, mille tõttu ei saa enam lugeda alkoholijoovet õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks.
Kui kohus tuvastab, et kindlustusvõtja alkoholijoove ei olnud õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks, siis ei saa kindlustusandja kindlustushüvitise maksmisest keelduda, kuid võib kindlustushüvitist vähendada, arvestades seda, kas ja mil määral hageja alkoholijoove aitas kaasa õnnetusjuhtumi saabumisele.
Katri Tomson,
vandeadvokaat,
Advokaadibüroo TRINITI
