Kohus arutas juhtumit, kus ettevõtjast mees oli asutanud Maltal fondi ja kandnud sinna abikaasade ühisvara hulka kuuluvad aktsiad. Seni ise aktsiate haldamisega tegelenud mees ei saanud tervise halvenemise tõttu enam varaga tegeleda ning andis aktsiad fondile üle, et tagada vara professionaalne valitsemine.
Naine ei olnud aktsiate fondile üleandmisega nõus ja esitas hagi, milles soovis tollal 63 miljonile eurole hinnatud aktsiate tagastamist perekonna ühisele väärtpaberikontole. Mees taotles omakorda kohtult aktsiate fondile üleandmisele heakskiitu. Kohtud leidsid, et naisel on õigus nõuda aktsiate ühisvarasse tagastamist ning ei andnud mehele nõusolekut aktsiate fondile üleandmiseks.
Varaühisus ei pruugi kõigile abikaasadele sobida
Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis tänases otsuses, et varaühisuse eesmärk on väärtustada kodu ja laste eest hoolitseva abikaasa rolli võrdselt samal ajal suuremat sissetulekut teeniva abikaasa panusega. Teisalt peavad abikaasad tegema ühisvara haldamisel väga tihedalt koostööd, mis võib vara korrapärast majandamist mõnikord hoopis takistada.
Seetõttu ei pruugi varaühisus olla otstarbekas näiteks ettevõtlusega tegelevate abikaasade puhul või kui perekonna varaline seisund on keskmisest märkimisväärselt parem ning mõlemad abikaasad soovivad vara valitseda üksteisest sõltumatult.
Kolleegium rõhutas, et kohus ei saa abikaasade asemel nende ühisvara valitseda. Kui abikaasadel on ühisvara kasutamisest erinev nägemus või takistab vara korrapärast majandamist ühe abikaasa tegevusetus, siis saavad nad kas kokkuleppel või kohtu kaudu oma varasuhted ümber korraldada. Nii abielu sõlmimisel kui ka selle kestel võib varaühisust täpsustada abieluvaralepinguga, samuti saab varasuhet muuta.
Riigikohus selgitas ka seda, et kuigi fondi asutamine järeltulevatele põlvedele vara jätmiseks on lubatav, saab kumbki abikaasa teha korraldusi vaid enda vara suhtes. Varaühisuse korral peavad abikaasad arvestama sellega, et pool ühisvarast kuulub teisele abikaasale. Ka paremad finantsteadmised ei anna ühele abikaasale õigust otsustada teise eest, kuidas viimane oma vara kasutab.
