Kasvamas on ka teadlikkus ja oskus rakendada oma õiguste maksmapanekul ÜRO 1980. a. konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG).
Allpool mõned tähelepanekud, mida peaks arvestama piiriülese müügitehingu tingimuste kokku leppimisel.
Kohtualluvus
Müügilepingu sisule kohalduvat õigust tuleb eristada kohtualluvust määravast õigusest ehk küsimusest kuhu pöörduda oma õiguste kaitseks. Vaidluste lahendamise efektiivsus poole jaoks sõltub paljuski sellest, kas vaidlust tuleb pidada välisriigi kohtus. Euroopa Liidu liikmesriikide puhul määrab kohtualluvuse nn Brüsseli I määrus1, mille järgi allub piiriülesest lepingust tulenev vaidlus üldjuhul poolte kokkulepitud kohtule, kokkuleppe puudumisel kostja asukoha riigi kohtule. Müügilepingute puhul võimaldab Brüsseli I määruse artikli 5 lõige 1 esitada hagi ka riigis, kus asub müügilepingu kohaselt kaupade üleandmise (s.o lepingu täitmise) koht. Seega võivad nt müügilepingu tarneklauslid määrata vaikimisi ära ka kohtualluvuse sõltuvalt sellest, kus asus kauba ostjale üleandmise koht (nt müüja asukohas, kolmandas riigis asuvas terminalis, ostja asukohas).
Puudustega kaup
Tavalisemad vaidlused müügilepingute puhul on seotud müüdud kauba mittevastavusega lepingu tingimustele. Ostja õiguskaitsevahendid sõltuvad sel juhul sellest, kas mittevastavus kvalifitseerub oluliseks lepingu rikkumiseks. Olulise lepingu rikkumise korral on poolel õigus müügilepingust taganeda ja nõuda teiselt poolelt lepingu alusel üleantu tagastamist (restitutsioon). Muu lepingurikkumise korral võib ostja rakendada muid õiguskaitsevahendeid (nõuda lepingu täitmist, puuduse kõrvaldamist, hinna alandamist või kahju hüvitamist), samuti on lepingut rikkunud poolel üldjuhul tagatud võimalused oma rikkumine heastada.
CISG artikli 25 järgi on olulise lepingurikkumisega tegu juhul, kui see tekitab teisele poolele niisugust kahju, et ta jääb olulisel määral ilma sellest, mida tal oli õigus lepingu alusel oodata, välja arvatud juhud, kui lepingut rikkunud pool niisugust tagajärge ette ei näinud ja analoogilistel asjaoludel tema asemel tegutsenud õigustatud isik poleks seda ette näinud.
Rikkumise olulisuse määratlemine on seega jäetud vaidluse asjaolude põhjal kohtute sisustada. CISG rakenduspraktikast2 võib siiski välja tuua mõned põhimõtted, mida kohtud olulise rikkumise mõiste sisustamisel järgitavad:
- oluliseks võib kvalifitseerida mistahes lepingu tingimuse rikkumise, kuid kahtluse korral loevad kohtud rikkumise pigem mitteoluliseks (s.o kitsendav tõlgendus);
- poole õigustatud ootused määratletakse lepingu sõlmimise asjaoludest lähtuvalt, arvestades nii seaduse, üldtunnustatud tavade kui ka nt mõistliku riskijaotuse põhimõtetega;
- tagajärg pidi poolele olema ettenähtav lepingu sõlmimise hetkel.
Ülaltoodud põhimõtetest lähtuvalt loetakse kauba mittevastavust oluliseks rikkumiseks juhul, kui sel puudub kokkulepitud spetsiifiline (oluline) omadus, kaup on kõlbmatu kasutamiseks ostja edasises tootmises või kaubal on nii müüja kui ostja asukohariigis keelatud omadused. Viimasel juhul tuleb siiski arvestada, et üldjuhul ei tunnustata õiguspärasena ostja eeldust, et välisriigist ostetav kaup vastab ostja asukoha riigi regulatiivsetele nõuetele.
Erandlikult vastutab müüja kauba vastavuse eest ostja asukohariigi nõuetele juhtudel, kui selline nõue on lepingus selgelt kokku lepitud, ostja ja müüja asukohariikide regulatsioon on identne või müüjalt eeldatakse lepingu asjaoludel eriteadmist ostja asukohariigis kehtivate nõuete kohta (nt müüjal on püsiv tegevuskoht ostja asukohariigis). Kauba mittevastavust ei loeta oluliseks rikkumiseks ka juhtudel, mil ostja saab puudustega kaupa mõistlikult kasutada muuks otstarbeks või vähemal määral (nt müüa madalama hinnaga), samuti juhul, kui müüja teeb ettepaneku puudus ilma ostja ebamugavusi tekitamata ise kõrvaldada.
Lõpetan traditsiooniliste soovitustega mõelda läbi tehinguga seotud praktilised riskid, leppida oma piiriülese äripartneriga kokku riske maandavad olulised tingimused ning fikseerida kokkulepitu vähemalt kirjalikult taasesitatavas vormis.
Sten Veidebaum,
vandeadvokaat,
Advokaadibüroo Tamme Otsmann Ruus Vabamets
1 Euroopa Nõukogu 22.12.2000 määrus nr 44/2001 „kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades“. Alates 10.01.2015 asendub viidatud määrus Euroopa parlamendi ja nõukogu 12.12.2012 määrusega nr 1215/2012 ehk nn Brüsseli I bis määrusega.
2 CISG rakendavad siseriiklikud kohtud, mis raskendab selle kättesaadavust ja üldistamist. Ülevaade olulisemast CISG kohtupraktikast on saadaval nt: http://www.uncitral.org/uncitral/en/case_law/digests.html
