Samas jälle tuleb arvestada, et võlgniku pankroti väljakuulutamise korral loetakse kõigi võlausaldajate nõuete tähtajad saabunuks ning võlgniku vara jagamisel osalevad kõik tunnustatud nõuetega võlausaldajad. Samuti, kui võlgnikul on vähemalt mingitki vara, siis on hagiavalduse esitamisel võlausaldajal võimalik taotleda hagi tagamist, mis võib anda võlausaldajale võimaluse täita kohtulahendit vähemalt osaliselt tagatud vara arvelt.
Miks siis eelistada pankrotiavalduse esitamist?
Maksejõuetu võlgniku suhtes hagiavalduse asemel pankrotiavalduse esitamisel on üldjuhul kaks eelist.
Esiteks, võimalik rahaline kokkuhoid – hagi esitamisel tuleb hagejal tasuda riigilõivu, mis võib suuremate nõuete puhul ulatuda tuhandete eurodeni. Riigilõivule lisanduvad sageli ka erinevad menetluskulud (nt advokaadi-, ekspertiisi-, tõlkekulud). Pankrotimenetluse esitamisel peab aga võlausaldaja tasuma riigilõivu 300 eurot. Kui võlausaldaja nõude üle vaidlusi ei teki ja võlausaldajad ei pea ise pankrotimenetluse läbiviimist finantseerima, siis eeltooduga ka võlausaldaja kulud piirduvad.
Teiseks, võimalik ajaline kokkuhoid – hagi esitamisel võib vaidlus kesta aastaid, pärast mida saab võlausaldaja alles asuda kohtulahendit täitma. Samas võlgniku pankrotimenetlus algatatakse reeglina paari kuu jooksul pankrotiavalduse kohtusse esitamisest. Ajafaktor on võlausaldaja jaoks eriti oluline siis, kui on teada, et võlgnik on teinud end varatuks või muul viisil kahjustanud võlausaldajate huve ning võib tõusetuda vastava tehingu või toimingu kehtetuks tunnistamise küsimus (s.o. tagasivõitmine). Kuna tagasivõitmise tähtajad hakkavad kulgema ajutise pankrotihalduri nimetamisest, siis mida varem võlausaldaja pankrotiavalduse kohtule esitab, seda suurem on tõenäosus, et tagasivõitmist saadab edu.
Veendu, et ei esineks seadusest tulenevaid takistusi pankrotimenetluse algatamiseks
Siiski ei tähenda eeltoodu, et kui võlausaldajal on nõue maksejõuetu võlgniku vastu, võib hagimenetluse alati vahele jätta ja esitada kohe kohtule pankrotiavalduse. Nimelt peab võlausaldaja eelnevalt veenduma, et kohtul ei esineks kohtul alust jätta ajutine haldur määramata. Peamine põhjus, miks kohus jätab võlgnikule ajutise halduri määramata, on see, et esitatud nõue ei ole kohtu jaoks piisavalt selge. Kui võlgnik vaidleb esitatud nõudele põhjendatult vastu, võib kohus asuda seisukohale, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
Õnneks on Riigikohus siinkohal ka sedastanud, et kohus võib määrata juriidilisest isikust võlgnikule teatud juhtudel ajutise pankrotihalduri ja kuulutada tema pankroti välja ka siis, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue ei ole selge. Nimelt tuleb võlgniku majanduslikku olukorda sellisel juhul hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta ja kui on siiski selge, et võlgnik on maksejõuetu ka ilma vaidlusaluse nõudeta, kuulutatakse võlgniku pankrot ikkagi välja. Sellisel juhul vaidleb ebaselge nõudega võlausaldaja oma nõude põhjendatuse üle juba pankrotimenetluse raames nõude tunnustamise vaidluses.
Ülaltoodust nähtub, et võlgniku vastu hagiavalduse või pankrotiavalduse esitamise üle otsustamine võib olla päris keeruline ja mitmetahuline. Kui Sul tekkis eelnevaga seoses küsimusi, siis võta meiega ühendust siin.
