Diskrimineerimise all peetakse seaduse mõistes eelkõige silmas inimesele mingite kitsenduse seadmist, ebasoodsama olukorra kujunemist, mis vähendab tema inimõiguse realiseerimise võimalusi ainuüksi rassi, nahavärvi, soo, usuliste, poliitiliste või muude veendumuste, seksuaalse orientatsiooni, rahvusliku või etnilise päritolu või muu asjaolu tõttu.
Diskrimineerimise määratlemine
Diskrimineerimise määratlemine toimub kahjustatud isiku subjektiivse taju kaudu. See tähendab, et iga indiviid määrab ise, millisesse gruppi ta arvab end kuuluvat. Näiteks ei pruugi isik end määratleda üldse selle etnilise grupi liikmena, kuhu ta sünnijärgselt kuuluks või kuhu teda arvatakse kuuluvat. Seetõttu otsustab diskrimineerimise ohver ise, mis alusel ta diskrimineerimist ühel või teisel juhul kahtlustab.
Võrdse kohtlemise seaduse kohaselt jaguneb diskrimineerimine otseseks ja kaudseks:
- otsese diskrimineerimisega on tegu siis, kui indiviidi koheldakse tema etnilise või rassilise päritolu, puude, vanuse, religiooni või seksuaalse sättumuse tõttu halvemini kui teisi inimesi;
- kaudne diskrimineerimine väljendub pealtnäha neutraalsete kriteeriumite või praktikate tulemusena, pannes indiviidi tema etnilise või rassilise päritolu, puude, vanuse, usulise kuuluvuse või seksuaalse sättumuse alusel indiviidi jaoks ebasoodsasse olukorda (välja arvatud juhul, kui nimetatud praktika ja kriteeriumid on kooskõlas kehivate õigusaktidega).
Lähemalt saab ealisest, soolisest, keeleoskusega ja lapsevanemaks olemisega seotud diskrimineerimisest lugeda majandusajakirja Raamatupidamisuudised juuninumbrist. Sealtsamast leiab ka soovitusi, mida teha olukorras, kus töötaja kahtlustab diskrimineerimist. Ajakirja saab tellida siit: www.rup.ee/tellimine.
