„See näitab kui palju inimesi sai tööd kolme kuu jooksul ja kui palju lahkus töölt. Samuti näitab statistika palju meil on täidetud töökohti ja kui palju on vabu töökohti. Positiivne on kahtlemata see, et tööd sai kolme kuu jooksul rohkem inimesi kui töölt lahkus ehk siis töökohtade liikumise bilanss oli positiivne. Kokku sai tööle I kvartalis 39 088 inimest ning lahkus 38 039 inimest ehk vahe on +1049. Näiteks aasta tagasi oli bilanss negatiivne -1320,“ märkis Eamets.
Statistika jätab eksliku mulje
Tema sõnul lahkus 15 protsenti töötajatest tööandja soovil, mis jätab mulje nagu valdav osa töölt ära läinutest tegid seda omal soovil. „Seda numbrit ei maksa aga üle tähtsustada, sest suure tõenäosusega paljude nö omal soovil lahkujate seas oli ka neid, kes tegid seda tööandja survel, lihtsalt pooled saavutasid kokkuleppe. Kõik kes on inimesi tööle võtnud, teavad, et hea tahtmise ja oskuse korral on neid võimalik „viisakalt saata“ vastu uutele väljakutsetele,“ ütles ta.
„Kui vaadata, millistes sektorites oli lahkumise määr kõrge, siis torkab silma, et liikumist on rohkem nendes valdkondades, kus keskmine palk on madalam. Näiteks kõige kõrgem lahkumise määr on haldus- ja abitegevustes, kus on väga palju väga odavat tööjõudu näiteks koristajate näol, suur liikuvus on ka majutuses ja toitlustuses, kus ongi kõige madalam keskmine palk (ilmselt ka kõige suurem ümbrikupalga osakaal). Kõrge oli ka lahkumise määr ehituses, kus keskmised ametliku palga näitajad on suhteliselt madalad,“ selgitas Eamets.
Kõige madalam lahkumise määr oli avalikus halduses, hariduses, finantssektoris ning energeetikas. Need on valdkonnad, kus saadakse ka Eesti keskmisest oluliselt kõrgemat palka.
