Piisab ühest hajusast viivust, mil tähelepanu ei ole tööoperatsioonil ja töötaval masinal, ent peale valu ja kahetsuse muud ei tunne... Just nii juhtus mööblitööstuses töötava Mallega, kes detailidesse auke puurides äkki oigas, sest puur oli läbistanud nimetissõrme... Hetkitine hooletus ja liigne kiirustamine tähendasid kuudepikkust valu ning arstimist, kuid sellegipoolest tuli osa näpust metallpuurist tekkinud luumädaniku tõttu amputeerida...

Tööohutus on väga oluline teema, mis kerkib avalikkuse huviorbiiti alles siis, kui midagi hirmsat on juhtunud,“ sõnab Ain Sööt, Tartus 26 aasta eest asutatud metallitööde ettevõtte AS Faeton juhatuse liige. „Eelkõige rasketööstuses ja tootmises töötades ilmneb ohutegureid, mis nõuavad erinevaid kaitsevahendeid.“

Tegeledes kergemate metallitöödega ehk tootes peamiselt metallkonstruktsioone, mööblikarkasse jm valdavalt kaubanduse ja mööblitööstuse tarbeks, on ta varases nooruses ise töömehena ja pea kolmkümmend aastat tööstusettevõtjana näinud erinevaid olukordi. Ta märgib, et loomulikult on metallitööd tehes vaja kasutada kaitsevahendeid alates erinevatele ametitele (keevitajad, lukksepad, viimistlejad) kohasest kaitseriietusest, millele lisanduvad keevitusmaskid, tööjalatsid, kaitsekindad ja –prillid, vajadusel kõrvatropid ja tolmumaskid.

Tema tähelepanekuil ei ole vaja kedagi näiteks keevitusmaski kasutama sundida, sest tõenäoliselt on iga keevitaja vähemalt korra elus tunda saanud, millist mõju elektrikaar ilma maskita silmadele avaldab. „Kaitseprillide kasutamine on aga hoopis teine küsimus. On tööoperatsioone, mille juures on see kohustuslik. Samas ei saa nõuda, et kaitseprillid oleksid ees kogu tööpäeva jooksul! Sama on töökinnastega, sest kõiki töid nendega teha ei saa,“ selgitab Ain Sööt, küsides retooriliselt: „Kuidas töötajaid kaitsevahendeid kasutama motiveerida? Kas keegi on välja mõelnud, kuidas motiveerida autojuhte turvavööd kinnitama? Pigem korjatakse politsei abiga trahve, kuid vähemalt väikeettevõttes poleks see võimalik ega isegi mõeldav.“

Kohustuslik tööohutuse koolitus

Ants Söödi arvates on töökeskkonnas suurimaks ohuallikaks osutunud hoopis töö ajal kasutatav mobiiltelefon!

Aastaid tagasi juhtus meil isegi telefoni tõttu tööõnnetus,“ meenutab mees, nentides, et ettevõtjal ei ole õigust telefonikasutust töö ajal keelata. „Seega peame me pidevalt inimestele meelde tuletama, et nad ei teeks samal ajal mingit tööoperatsiooni kui telefoniga räägivad. Ehk siis sõnumiks on: tee lobisemise arvel vähem tööd!?“

Pidev juhendamine, nõudmine ja eeskirjadele allkirjade kogumine jms on Ain Söödi meelest probleemi kõige hädalisem lahendus. Pealegi on ettevõtja ise või tootmisjuht enamasti palgatöötaja olnud. „Mina alustasin omal ajal tavalise reatöölisena, mu kolleegidest enamik oli minust kümme kuni kakskümmend aastat vanemad ja kogenenumad. Mul oleks pisut kummaline neid nüüd mitu korda aastas „juhendada“ ja neilt allkirju korjata.“ Pigem tähendaks see rohkem „enda seljataguse kindlustamist“, leiab ettevõtja Ain Sööt. „Kui seda ei ole korrapäraselt tehtud, siis võid kergesti karistatud saada.“

Lahenduseks võiks olla töötajate tööohutuskoolituse läbimise kohustus, kust saadud tunnistus kehtib teatud mõistliku aja. Tööandja võiks koolituse töötajaga kokkuleppel ka kinni maksta.

Ain Sööt loodab, et see võiks natuke muuta töötajate arusaama. Tal on vahel tekkinud tunne, et töötaja paneb kindad kätte üksnes selleks, et säästa tööandjat ettekirjutusest või trahvist. Samuti võiks kehtida tööõnnetuskindlustus.

See oleks täielik õudusunenägu, kui väikeettevõttes juhtuks raske trauma või surmaga lõppev tööõnnetus! Alati leiab midagi, mida tööandja tegi valesti või jättis tegemata. Ega ka kannatanu pole kaitstud.“

Olles kindel, et enamik tema kolleege-tööandjaid on temaga ühel meelel, leiab Ain Sööt, et praegune kohustuslik töötajate tervisekontroll on pigem „naljanumber“, eriti infotehnoloogia ajastul. „Oleme aegade jooksul kasutanud erinevate teenusepakkujate teenust. Mõnes kohas nähakse rohkem vaeva, aga üldiselt on see arstidele „easy money“ (lihtne raha)!,“ leiab Sööt, pidades õigeks, et arstliku läbivaatuse kohustus peaks olema, sest paljud töötajad käivadki arsti juures vaid siis, kui töö juurest „aetakse“. „Aga see võiks olla perearsti saatekirja põhiselt vms. Praegu teatud protseduure dubleeritakse ja enamasti ei kogune info ka e-tervise andmebaasi.“

Tööohutus algab iseendast

Viru Keemia Grupi töökeskkonnajuht Ksenia Moskvina nimetab, et nende tootmisettevõte töökeskkonnas on erinevaid ohutegureid: tolm, müra, ohtlikud kemikaalid, kõrge temperatuur. Sellest tingituna on isikukaitsevahendite kasutamine üks põhinõuetest, mis kontsernis kehtib, ja seda peavad järgima kõik töötajad vaatamata ametipositsioonile. See kehtib ka alltöövõtjatele ja külalistele. Moskvina sõnul on ettevõtte põhisõnum: ohutus ennekõike.

Tööohutuse eest vastutavad kõik: tööandja koos töötajatega peab määrama töökeskkonnas esinevad ohufaktorid, väljastama asjakohased isikukaitsevahendid ja õpetama neid õigesti kasutama ning hooldama. Töötaja vastutuseks on vahendeid kasutada ja hooldada, et need oma eesmärke täidaksid.

Püüame viia sõnumi ja arusaamise, miks on tööohutus üldse vajalik ja on vaja isikukaitsevahendeid kasutada, oma töötajateni, selgitades, mil viisil need kaitsevad elu ja tervist,“ räägib töökeskkonnajuht, nimetades, et üheks fookusaspektiks on ka teadlikkuse tõstmine. Selleks juhendatakse töötajaid, peetakse loenguid, räägitakse ettevõtte sisekanalites isikukaitsevahendite kasutamise vajadusest. „Korraldame tööohutusalaseid koolitusi, kuhu kutsume esinema antud ala spetsialiste. Meie motoks on „Tööohutus algab Sinust!“.“

Isikukaitsevahendite kasutamine on üks tervise säilitamise meede. Lihttööliste motiveerimisel on väga oluline otsese juhi ja tippjuhtkonna eeskuju. „Kui juht peab vajalikuks kasutada isikukaitsevahendeid ja tähtsaks tööohutuse teemat üldiselt, siis järgivad teisedki töötajad ohutusreegleid,“ täheldab Moskvina, tõdeses, et sellegipoolest kõikide töötajateni tööohutuse põhitõed ei jõua. Võib juhtuda, et keegi jätab need ikkagi kasutamata. „See tähendab, et peame teemat järjepidevalt fookuses hoidma.“ Töökeskkonnajuhina tahaks Ksenia inimeselt, kes esmaseid tööohutusreegleid eirab, küsida, miks ta oma elusse nii hooletult suhtub.

Meie sooviks on, et töötajatele muutuks isikukaitsevahendite kasutamine enesestmõistetavaks. Sa lihtsalt ei luba endale, et viibid töökeskkonnas isikukaitsevahenditeta. See töö nõuab aega ja raha, kuid me usume tulemuslikkusesse.“

Ilmselge on see, et erinevates valdkondades, tööaladel ja ametites aitavad kaitsevahendid vältida või pehmendada tööõnnetuste tagajärgi.

Järgnevatest Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri andmetest selgub võrdlusena, kui palju juhtus surmaga lõppenud tööõnnetusi Euroopa Liidu liikmesriikides 2013. ja 2017. aastal.

Selgub, et

• Prantsusmaal, Itaalias ja Saksamaal toimus kõige sagedamini surmaga lõppenud tööõnnetusi. Prantsusmaal oli neid erinevates sektorites 2013. aastal kokku 553, 2017. aastal 595.
• Itaalias vastavalt 517 ja 481, Saksamaal 444 ja 413. 
• Leedus juhtus 2013. aastal 58, kuid 2017. aastal 44, Lätis mõlemal aastal 31 ja 39 ning Eestis 20 ja 26 fataalset tööõnnetust. 
• Kõige vähem juhtus surmavaid tööõnnetusi Küprosel, kus 2017. aastal oli neid 5, ent 2013. aastal 9. 

Lisatud tabel näitab, kui palju oli aastail 2013-2017 surmaga lõppenud tööõnnetusi EL-i liikmesriikides kokku.

Allikas: Tööelu